Pakkumine Soome-Rootsi-Norrasse

Reisi kestus ja kava
05.02 - kl 16:00 Laevaga helsingisse
06.02 - Kiruna > Nikkaluokta > Fjällstation
07.02 - Kebenekaise (kui ilm, mäevaim vanajumal ja rootsi kunn seda soosivad)
08.02 - 12.02 - Ronimine Spansdaleni orgudes
13.02 - Korouoma kanjon
14.02 - kl 12:30 Tallinn ja homme tööle!

Reisi hind
Kindlasti odavreiside klassi kuuluv üritus.
Täpse hinna avalikustame tõsisema huvi korral.

Kes veel tahab?
Autos on juhtumisi 2 vaba kohta st kiirustage seltsimehed ronimishuvilised!

Rocca me mängumaa

Olen oma vormist nii masenduses, et katsusin midagi ette võtta. Läksin lõunal natuke silkama ja võtsin nii muuseas ka kirkad kaasa. Raske, oi kui raske. Käed lähevad pakuks ja sõrmed lödiks. Kaks korda õnnestus see puu läbida. Natuke veel erinevaid harjutusi peale, sutike puu küljes ronimist ja tööle tagasi. poolteist tundi koos ronimise ja harjutustega ning väss on peal. Peab ikka korralikumalt hakkama trenni tegema.

Parim paik Eestis

Kui ma seda reisi planeerisin oli mul kõrval oleva pildi jagu infot ehk siis aimasin enamvähem kustkohast oleks võimalik mingit ronimist teha. Igaksjuhuks vedasin mingi märgi maha jätmiseks ka kerged võimalike liinide jooned. Lootus, et midagi neis tehtud saab ei ole küll suur, aga päris maha kah ei matnud.

Laupäeva hommik algas vara, aga hoolimata sellest jõudsime kose alla alles suts enne 12. Ja siis läks veel ilmatu aeg, et ülespoole mingi jaam ja köis saada.

Jää iseenesest oli võimas. Vähemalt Tallinna külje alt pärit inimestele. Keskel suur purikahunnik, vasakul purikakardin ja paremal täies pikkuses olev vertikaalne jääsammas. See viimane oli ka kõige ronitavam asi ehk siis ümmarguselt 20m püstloodis jääd.

Tol päeval sain aru, et ega ma tegelikult ikka jääd ronida ei oska. Või siis on vormis mingi totaalne madalseis, sest punnisin ja punnisin, aga õiget asja ei tulnud. Käed väsisid kiirelt, jalad ei pidanud ja tunne oli nigel. Parimal korral jõudsin ülemisest otsast mõne meetri kaugusele.

Aga keskmisel osal, mis "vähe" laugema profiiliga sai puurimist proovida. Esimene ots meeletult kõva jääga, kuhu kirka hästi sisse ei tahtnud minna, aga mida edasi, seda plastsemaks ja püdelamaks asi muutus. 5 meetrit enne ülemist vesist otsa haukas puur 5 sendi ulatuses jääd ja ülejäänud mingit pehmet asja. Väga usku ei olnud ja lisaks sai pandud veel sling ümber vägagi kahtlase purika. Jaamast ülespoole koosnes mägi vaid õhukesest koorikust ja selle all olevast vesisest lumest. Kirka oleks võinud üleni sinna sisse tampida. Kuidagi aga sai toetuspunkte leida ja koormata ning jõudsin servani.

See viiv, mis ma üle serva piilusin tähendas minu jaoks korralikku dushi, aga nägin siiski ära mis on jäämäe tipu sees.

Ronimise poolest oli see trett lihtne, aga julgestuse ja tingimuste koha pealt nadi.

Lõpus kui oli selge, et keegi enam ronida ei viitsi/jõua/taha tegime filigraanse exiti. Väljusime august ringiga kose tagant ja mööda vasakut serva purikast üles ja mööda lumist nõlva trepini. Nii nagu üks köiskond liikuma peab, korralikult köies ja julgestuses.

Päeva lõpuks oli selgelt aru saada, et keskmine jääkuhil on meie seal veedetud aja jooksul oma 30-40 senti kõrgemaks kasvanud. Järgmiseks nädalavahetuseks on kindlasti ülemise otsaga koos ja konsistents tunduvalt stabiilsem.

Kodus olin oma kehvast tulemusest nii löödud, et saagisin labidavarre pooleks ja riputasin tuppa üles. Selgus, et poolteist minutit ripppumist on suhteliselt maksimum, millega hetkel hakkama saan. Haletsusväärne.

Paar märksõna möödunud aastast

Viimasel aastal elust:

• Ametlikke seiklusi (võistlusi) jäi väheks, aga selle võrra käisin rohkem niisama tiirutamas.
• Lisandus uus harrastus: süstasõit
• Sai tehtud paar peretiimi testi
• draituuli korraldamisega sain hakkama, aga kehvalt
• Maja pole endiselt valmis ja isegi "jõuluks tuppa" projekt ei realiseerunud. Aga väikest edenemist on märgata.
  

Viimasel aastal blogist:

• üle poole külastustest on "püsikliendid"
• Kurb, et populaarseim otsisõna "thepiratebay", aga sellele järgnevad on seotud erinevate seiklusteemadega
• enamus on tulnud otse. Suurim viitaja on google ja järgmine Kaja. Viitaja, kust tulnud külalised klikkisid enim lehti oli Alpinismiblog.
• Põhiline mass külastab esilehte, aga järgmisena on inimestel huvi ise naastrehvide tegemise vastu. Ka drytool võistluse leht sai omajagu liiklust.
• aafrika mandrilt ja venemaalt pole ühtki külastust, aga muu on enamvähem esindatud. Kokku 10% välismaalt. Huvitav mida nad küll loevad ma ju puhtalt eestikeelne.
• Võrreldes eelmise aastaga on publik poole võrra kasvanud, lojaalsemaks muutunud ning päringud on muutunud seikluslikumaks ning külastused pikemaks.

Tippude heitlus

7-ndal jaanuaril sündis Leichtfried ja Purner koostöös tõenäoliselt praeguse hetke raskeim jäämarsuut: Centercourt WI7+

Lähemalt tasub lugeda planetmountain-st. Tubli töö igaljuhul, kuid võib juhtuda, et lähiajal tuleb nati virinat raskeima koha peale poldi panemise üle.

Minu võimed ei küüni sinnamaani ilmselt kunagi, aga koheselt jäi sealt silma see jäme parempoolne: Mordor WI5 Seda võiks küll proovida. Igaljuhul leidsin selle uudise valguses ühe hea euroopa jäämarsuutide andmebaasi, mille järgi mõnus tulevat retke planeerida. Nüüd tuleks ainult saksa keel ära õppida.

Tänavaäärne jää

Täna ei viitsinud kaugele minna. Kontori aknast vaatasin, et noh sinnasuunas ja 300m peaks piisama küll. Ja piisas. Täiesti uus, seni avastamata ja ronimata sein. Sooloüritus ja kohe tegin järgi ka korduse.
Sündis liin "Vabrikupood" WI4 pikkust 5m ja kõik 90kraadise nurga all.
Kes soovib võib kah teha, aga nüüd on augud ees. Ahjaa, enne leidke ikka õige koht üles. Vihjeid võin anda, kui ilusti küsite. Esmajärjekorras saavad vihjed antud analoogsete purikate vihjete vastu.

Kui kõik majaomanikud nii hoolsalt purikaid kasvataks oleks ju hiiglama tore eksole?

Kui jalge all viliseb

Kui tuul ulub kõrvus, jalge all viliseb ja käuksub ja pead pidevalt kartlikult üle õla piiluma, oled ilmselt uiskudega kõrvalisel autoteel jäiselt kinnitallatud lumel sahkamas. Just nii juhtus minuga eile, kui päike hakkas oma päevakaart lõpetama ja polnud nädalavahetusel veel midagi erilist teinud. Mingi udune pilt lapsepõlvest ja uiskudel mööda tänavat kihutamisest andis tõuke asi kaasaegsete vahenditega järgi proovida.
Muidu oli tore, aga pind oli suhteliselt krobeline ja ebaühtlaselt kinni tambitud. Sisekurvides tavaliselt vähe jäisem ja väliskurvides vähe lumisem ehk siis täpselt nii nagu autod sõidavad. Aga oma 10 kilti libistasin käppelt ära. Kui tee siledam oleks, võiks ju mõni kord korrata, aga antud seisukorra puhul küll mitte.