Näärilaks 2013

Eelmisel aastal oli midagi ees, aga seekord sai näärilaks kindlalt plaani võetud. Kahjuks küll talv veel tulemata, aga seigelda saab igasuguse ilmaga.

Stardist sai korralikult kaardi oletatav asukoht vaadatud, kuid ikkagi tuli mingi segadus sisse ning ratta selga saime üpris viimaste seas. Õnneks leidsin majast esimese punni suht kiirelt ning teise, kus ronimise tõttu pikk saba tekkis, sain komposteerida esimeste seas.
Kolmanda punkti külmiku leidsime väikese viitega, kuid siiski eesotsas. Väike põige kaevurõngasse ning siis edasi tiiruga neljanda poole.

Vihje neljanda asukoha kohta asus maja all kanalis, kus asuvalt ortolt üritasin võimalikult hästi punkti asukoha meelde jätta. Läks aga nii nagu alati, et attack pointi jõudes sai suure hooga õiges suunas ajama pandud, kuid tähelepanuta jäi asjaolu, et tegelik asukoht oli arvatavast asukohast jupi maad teises kohas. Niisiis sai seal tööstusmaastikul hulgem aega ringi kooserdatud ning kallist ressurssi raisatud. Positiivse poole pealt tasub märkimist, et lõpuks sai punkt siiski kätte ja aeg polnud päris maha visatud.

Viies tuli sirgelt, aga kuuenda juures jätkus otsimine täie hooga. Kõik panid hooga punktist mööda ning alles mööda serva tagasi tulles hakkas pisike punktitähis puu otsas silma. Sealt edasi liikudes sai ühel hetkel rattaketil mõõt täis. Päris ribadeks ei läinud, aga sõita ei lasknud ning tuligi parandustöö ette võtta. See ei võtnud küll ülemäära kaua aega, aga loomulikult sõitis selle ajaga kogu rong meist mööda.Vähemalt sai järgmise punkti juures rahulikult kivi otsas turnida, ilma et keegi oleks kogu aeg kuklasse hinganud.

Punktist lahkudes piilusin kella ja küsisin, et kas jõuame ikka veel midagi võtta või peab vahetusse minema. Otsus oli, et pigistame ka 9-nda veel plaani. Tegelikult aga oli see pisike arusaamatus ning vahetusse jõudsime 5,5 min hilinemisega. Kasutasime siinkohal ära 15 minuti krediidi võimaluse ning suundusime jalgsietapile mõttega, et tuleb teha kiirelt ja nurgad sirgeks.

Seetõttu juhtuski nii, et alles 13-11 vahel tuli mõte, et krt meil ju aega on veel piisavalt ja kui otse üle jõe saaks, siis tuleks enne veel 14 ja 16 kah ära võtta. Väikene mastaabi viga kah juurde ning peagi olime 11 juures, kus jões madal koht pidi olema. Haa... Kivirida paistis, aga selleni jõudmiseks tuli ikkagi munadeni vette astuda samal ajal kui tugev vool üritas sind igatemoodi pikali lükata. Ühes käes hoidsin kaarti ja teisega proovisin igasugu püsivatest objektidest kinni haarata. Niisiis juhtuski, et parem kinnas läbimärjaks sai. Kivide juures ei läinud asi paremaks, sest vesi oli endiselt jalgu kattev aga põhi oli see-eest konarlikum ja vool tugevam. Kui kivirida lõppes läks vesi vähe sügavamaks ning vool tugevamaks. "Õnneks" polnud ka kuskilt kinni hoida, niiet tegin mõned kiiremad sammud. Täielikust ujumisest päästis mind seekord kaldaäärne oksatüügas. Lamp ei kustunud, seega ilmselt jäid seljakotis olevad lambiakud veepiirist ülespoole.

Teispool jõge raja peale jõudes tegime vale otsuse 12 vahele jätta ning suundusime 10 kaudu otse vahetusse. Varu jäi kuskil 10 min, mille sees oleks õige planeeringuga jõudnud võtta nii 15 kui ka 12 punktid. Siis ma aga veel ei teadnud, et ülejäänud rajal ajalimiit enam määravaks ei osutu ning tahtsime järgnevale rattaetapile väikese lisa võita.

18 juurde sõitsime valesti majade vahelt ning silla juures boonuspunktidest leidsime vaid kahe asukoha. Kolmanda asukoha tuletasime legendi ja kaardi kõrvutamisel suht täpselt, pealegi jäi see niikuinii tee peale. Õnne peab kah olema.

19 oli raudteesilla posti piirdel, kuhu alt ei ulatunud ning ülevalt liginemist segas parasjagu silda ületav kaubarong. Rongi ja piirde vahel ol täpselt niipalju ruumi, et liibuvate pükstega sinna vahele liikuma mahtuda. Võistlusolukorras tuleb igasugu lollusi ette, niiet ärge seda kodus järgi tehke. Väheke ronimist ja punkt käes.

Esimene boonuspunkt 20 oli lihtne, 20-21-22 puhul oli mul kaart pahasti volditud ning usaldasin paarilise kaardilugemist. Nüüd valges ja rahulikult kaarti vaadates selgub, et oleks palju paremini saanud.

järgnevad 22 kabeli tornis tore punkt, 23 nääripuu oli see puuduv boonuspunkt ning 24 kivihunnikus olid kõik ühel joonel ning lihtsalt saadaval. 24->26 aga läks metsasihi leidmisega nati aega ning punkti lähistele jõudes hakkasin millegipärast rattaga otse läbi võpsiku rammima, samal ajal kui väikse ringiga sai palju lihtsamalt ja kiiremini. Polegi ammu rattaga sellises kohas liikunud, kus lenks puude vahelt läbi ei mahu.

Vahetusalasse jõudsime teabmitmendana ja seetõttu oli paadimehe saba pikk. Tegime raske otsuse ja panime jalgsietapile vastupäeva ringile. Esimesed neli punkti tulid ilusti vastu, aga 32-st proovisime väljuda kirde suunas. See karistati aga kohe ära, sest enne teed oli lai ja sügav kraav. Ujumisest selleks päevaks piisas ning ronisime mööda kaldaserva ringiga. 30 juures saime vihje ühe boonuspunkti kohta ning eelnevalt olime kaasvõistlejate lambitrajektoore silmates ka ühe teise boonuspunkti potensiaalse asukoha selgeks teinud. 31 ja 29 tulid seega kenasti kätte.

28  leidsime kenasti, kuid legendi järgi seal olevat boonusvihjet küll ei silmanud. Sai veel sutike mööda kaldaäärt vaadatud, kuid pikalt sellele aega ei raisanud. 27 leidsin ootamatult hästi ja ka vahetusalasse sõidu paati ei pidanud kaua ootama.

Viimane rattaetapp nõudis juba nati planeerimist, et kust kuhu ja kuidas. Peale 37 võtmist otsustasime minna paremalt poolt ringiga 39 peale ning siis superboonust põhja poolsest ristist rünnata. Seejärel  ülejäänud juba numbrite järjekorras. Kõik sujus kenasti, vaid 41 juures oli nõiaudu nii paks, et väikesed tänavad sulasid kõik virvarriks ja nati oli uimerdamist.

Lõpp saabus minu kella järgi 6:02 ning kogutud oli niipalju punkte, et saavutada igati asjalik kolmas tulemus.

Rada mulle meeldis. Mõnusalt nurgatagune ning tõesti oli huvitavaid kohti sisse pandud. See on just see, mida suure massi üritusega ei saa korraldada. Kujutan ette, et isegi kooskõlastuste ajamine oleks väga keeruline tegevus. Minu poolt 5+ Aasta lõpetuseks vägagi sobilik üritus.

Sirvisin siin vanu pilte

Aasta siis oli 2005 ja jääronimine kui harrastus oli minu jaoks vist kolmandat aastat aktuaalne. Nüüd tagasi mõeldes, et mis asju kasutada sai ja kuidas see kõik toimis tundub nati kohutav. Kuid ronides oli tuju ikkagi alati hea. Nüüd, kui vahetus välja viimane, kuid suhteliselt tähtis osa varustusest sellelt pildilt on täiesti paslik teha see väikene tagasivaade.

• Peas munakoor ehk siis tugev aga ka väga raske ja ebamugav nõukaaegne kiiver. Kasutasin aastaid enne kui midagi paremat muretsesin.
• käes pika varrega oma tehtud kirkad. Siiamaani väga head valikud, kui põhitegevus on löömine. Sarnaseid olen kasutanud kogu vahepealse aja kuni praeguseni. Nüüd siis lõpuks ometi upgreid kahe käepidemega  kirkade maailma.
• kinnitun köie külge vööga, mis on ilmselt vanem kui mina. Lisana õmblesin ise külge varustusaasa. Raudselt 22kN rated (yeah sure).
• Jalas nõukaaegsed seanahast saapad, mis olid kobakad, ebamugavad, hõõrusid, ja olid kohutavalt rasked.
• Köis tundmatut päritolu nõukaaegne. Abiköiena kasutusel. Hiljuti sai sellega ühte autot mudaaugust välja sikutatud. Venis küll.
• Kassid on siin juba "tänapäevased" Camp ice rider'id, kuid enne neid ronisin veel vene platvormkassidega, millel lühikesed vertikaalsed konksus esikihvad.

Praegu on aktiivses kasutuses vaid see karabiin, mis vööl ripub ja sedagi vaid ülaköie ankruna, kus terast vaja.

Kummikaamos

Lõppev aasta on olnud natukene imelik. Suht aasta alguses tekkis mu rattal probleem tagumise sisekummi ventiili murdumisega. Lihtsalt iga natukese aja tagant ol kumm töss ning ventiil oli sisekummi küljest lahti rebenenud. Alguses ostsin vaid kumme juurde, siis hakasin proovima igasugu pumpamise ja seadistamise nippe.
Mingi hetk sai ära vahetatud pöid, kuid tulemust ei toonud seegi. Loomulikult proovisin puhastada mantli servasid ja talgitada sisekumme, kuid varem või siis natukene hiljem oli jälle ventiil küljest. Tegin kummile ja veljele märke ning jälgisin väliskummi pidevat nihkumist pöia suhtes.



Vastu sügist sai kerge, kuid juba vana ja ilmselt väsinud väliskumm nurka visatud ning asemele astus tugevam ja raskem traatidega variant. Hoidsin hinge kinni ja sõitsin. Päris pikalt sõitsin. väliselt vaatlusel püsis ventiil enamvähem sirgelt ja kumm pöial ei libisenud. Kuni nüüd vahetult enne jõule ilusat ilma ära kasutades juhtus see mis juhtuma pidi. Kumm tegi sussss...

Ventiil jällegi lahti rebenenud. Mis aga üllatas oli see, et pöiapael oli end ventiili ette täielikult krussi tõmmanud, nagu sinna oleks mingi meeletu jõuga surutud.  Töökojas visati see asi sealt nüüd välja ja asemele sai miskit muud, mis loodetavasti parem. Ehk saab nüüd selle probleemi unustada ja järgnev aasta pole enam kummikaamose aasta.

Kuidas me põhja-soomes jääd ronimas käisime.

Puhastasin töö juures arvutit ja leidsin paar iidamast-aadamast kirjutatud asja. Miks mitte seda ka siia üles riputada, sest teema on hea. Jutuks siis minu esimene välismaine jääronimisreis Soome Korouoma kanjonisse ammu enne blogimise algust. Nostalgialaks.


Kuidas me põhja-soomes
jääd ronimas käisime.




20-ndal veebruaril 2004 sai grupp inimesi peale väsitavat töönädalat sadamas kokku, pakkisid asjad autosse ja suundus laevale. Laevas ei saanud aga niisama lulli lüüa, vaid oli vaja veel kirkadele viimane lihv anda. Nimelt puudusid kahel kirkal käerihmad. Sai siis kaasavõetud lindist ja kapronniidist hea disain välja nuputatud ning kolm pool tundi laevasõitu läks nagu lennates.


Helsingis maabudes oli esimene mõte, et kuidas me küll siit linnast välja saame ja õiges suuna üles leiame. Abiks olid internetist välja prinditud helsingi ja soome kaardid (http://www.supertravelnet.com/maps/index.php?country=158_0_4), laeva pealt saadud kesklinna kaart ning lahked Shelli tankla töötajad. Edasi järgnes muidugi tüütu uhamine põhja poole. Et aga uhamine mitte niisama lihtne ja igav ei tunduks, siia mõningad juhtumised.


    Pikema autosõidu jaoks tasub alati tekitada õiges järjekorras nimekiri koos vahekaugustega kohanimedest kustkaudu tee kulgeb, nii on lihtsam teeviitasid jälgida ja vältida õigetest teeotstest möödasõitmisi ja tagasikeeramisi.

    Tankimise kohad ja moodused peaks eelnevalt planeerima, näiteks meil selline lugu, et esimene paagitäis sai tühjaks umb kell 4 öösel, kuid Soome tanklad on öösiti suletud (vähemalt meie valitud tee ääres). Niisiis proovisime automaattanklatest (mõned ikka olid tee ääres) pangakaardiga kütet saada, aga võta näpust automaat ei tunnistanud ühtegi meie kaarti. Järgneval päeval mingist tanklast küsides saime vastuseks, et nii peabki olema. Automaattankimine on ainult soome pankade kaartidele lubatud. Seega jäi veel üle sularaha eest tankimine, õnneks olid meil kamba peale mõnikümmend eurot ikka kaasas. Muideks õnnestus meil leida selline shelli automaattankla, kus oleks saanud tankida FIM'ide eest, kui mu mälu ei peta, oli see Kuusamo's.

Hommikul kümne paiku jõudsime Posiosse, kust maksekviitungi näitamise ja allkirja vastu saime üürimaja (Piippukota) võtme. Kolmveerand tunni pärast leidsime endid juba Korouma kanjoni serval asetsevast parklast asju autost maha ja endile selga laadimas.

Pisike jalgsimatk kanjoni põhja kulges ladusalt hoolimata suurest hulgast kompsudest mis meil kaasas oli. Mökkis pakkisime kiirelt asjad lahti ja varustuse vööle ning selga ja tegime esimese ronimiskatse "Ruskea virta" peal.Ilm oli ennast selleks päevaks soojale keeranud ja kohe kui me mökkist välja astusime hakkas lund sadama. Temperatuur püsis nulli ringis või natuke alla ja sadu läks üha segavamaks. Jääkosk oli igast küljest nii märg, et iga puudutus seinaga lisas niiskustaset kinnastes ja riietes ning peagi oli külm sõrmedesse ja muudesse ihuliikmetesse pugenud.


Meid see aga väga ei seganud. Kose vasakult küljelt punnitasime endid Kauriga puuridega kahes järgus esimesele platoole ning tekitasime seal baasi et ka teine ekipaaz üles julgestada. Mingi aeg hiljem jõudsime ka täiesti üles, kuid seal selgus, et minna pole kuskile, lumi vööni ja paberites kirjeldatud allaminekukohani pidi olema 200m. Otsustasime laskuda sama teed kust üles tulime. Hetkeks kui jõudsime tagasi keskmise baasini olid mõlemad köied nii jääs, et meil ei õnnestunud ühtki otsa läbi laskumispunkti toppida. Kuna pimedus hakkas juba kollitama laskusime seekord jääpuurist mis ööseks seinale jäi.
Mökkisse jõudsime ööpimeduses läbimärgade ja külmunutena. Tuli ahju, vesi tulele ja 100g ning olemine paranes tunduvalt. Mis muud kui kõhutäis kerre, asjad kuivama ja ise magama.

Majake kus ööbisime oli põhimtteliselt ringi kujuline püstkoda kus seinte ääres 5 voodit ning lauad ja toa keskel malmahi. Kui alguses tundus ruumi piisavalt olema, siis peale märgade riiete, köite ja muu varustuse kuivamariputamist muutus olukord tunduvalt. Igaljuhul olid kõik rahul sellega, et telgis ööbimise asemel sai ikkagi majake üüritud. 50 EURi öö eest tundus sel hetkel tühine summa olevat.
   

Äratus oli kell 9, kuid soojast magamiskotist ei kiirustanud keegi välja ronima kuna suurest laiskusest oli õhtune puude tuppa toomine määramata ajani edasi lükatud. Väikesed söögid-joogid ja kell 11:00 olime jällegi kogu varustusega mökki ukse ees ja valmis raskeid jäseinu ronima. Sel päeval oli juba tunduvalt meeldivam ilm: külma oli kümmekond kraadi ja päikegi näitas ennast aegajalt.

Kõigepealt läksime uuesti "Ruskea virta" peale eelmise õhtul sinna jäänud puuri ära tooma. Nüüd läks altjulgestusega üles ronimine juba tunduvalt libedamalt, kuna esiteks oli esimene kartus ja sabin üle läinud ja teiseks oli sein kuivem kui eelmine päev. Kuigi olime eelmine päev kasutatud köied kuivamiseks üles riputanud oli neis veel piisavalt niiskust mis nad kangeks ja libedaks muutis, seetõttu jätsime kolmanda köie igaks juhuks tagavaraköieks, kui asi väga hulluks läheb.
   

   

Tekitasin kose keskele vertikaalse osa lõppu baasi ning ronisime seal tugeva pärastlõunani nii kuidas igaüks tahtis. Seekord saime laskuda jää sisse tehtud punktist ja varustuse kadu polnud, loomulikult ka eelneval päeval maha jäetud puuri saime kätte. Et olemine üksluiseks ei muutuks liikusime natuke ülesvoolu, kus pidi veel koskesid olema ja loomulikult neid ka oli. Järjekorras teisel kosel "mammutiputous" ronisid mingit ?poolakad? mistõttu vaatasime veel edasi ja valisime ronimiseks kolmanda "Jaska jokunen" kose. Selle kose keskel oli koobas kuhu maani siis saigi altjulgestusega mindud ja väheke ronitud. Kümme külmakraadi polnud selle kose jaoks veel piisavalt külm ning köied ja riided said kiirelt veelgi rohkem märjaks ja jäätusid kangeks tehes niigi keerulise ronimise veelgi raskemaks. Laskumine oli hämaruse rüpes ja matk tagasi mökkini kulges lambivalguses.

Kolmandal ja ühtlasi viimasel päeval otsustasime väheke varem tõusta, et ikka päevavalgust paremini ära kasutada niisiis upitasime end voodist välja vähek seitse läbi. Nagu ikka väikene söök ja väikene jook ning varsti olimegi jälle valmis jääga rinda pistma. Ilm oli veelgi paremaks ja ilusamaks muutunud. Kuigi termomeeter puukuuri seinal näitas 20 kraadi miinust oli olemine normaalne ja polnudki vaja palju riideid selga panna. Seekordseks vallutamiseks valisime järjekorras teise kose. Juba esimesest pilgust jääle oli selge, et seekord on meil tegemist kõva ja hapra jääga. Kohati oli tegemist, et jääpuuri seina sisse saada. Ega miskit sai aga jälle puuride ja altjulgestusega üles ronitud ja sinna baas tehtud. Kõige raskem ülesronimise juures oli jää lumest puhastamine. Kohati oli valget ollust jää peale kogunenud poole meetri jagu ja sealt alt mingi pidepunkti leidmine võttis võhmale.
Kahe kirkaga oli sellisel seinal väga hea ronida kui esimese korraga ei saanud jää sisse kinni, siis proovisid uuesti. Fiiga aga oli hoopis riskantsem, kuna jää oli väga madalate temperatuurikraadide tõttu väga habras ning fiiga haaramisel purunes jää teraviku alt üsnagi sageli. Siit järeldus, fifi on ikkagi sooja ilmaga ronimiseks.
   
Kuna sel õhtul pidime veel mökki võtme tagasi viima, ei saanud pimedani seinal tegeleda, niisiis olime juba kella neljast pealelõunat uuesti mökkis ja pakkisime asju seljakotidesse. Peale kehakinnitust ja majakese korrastamist algas raske teekond kanjoni servale. Kuigi meil tuli kõndida vaid kilomeetri jagu, oli minek vaevaline ja varuga planeeritud poolest tunnist jäi veel vähekski. Edasine osa reisist sisaldas endas vaid pikka, igavat ja kurnavat autosõitu tagasi Helsingi suunas ning kauakestvat ootamist laeva järjekorras ja laevas.

Reisil tuli küll võidelda raskustega, kuid igal juhul on plaanis järgmine aasta sama retk uuesti ette võtta. Vahest ehk suurema seltskonna ja pikema kestusega, sest kolme päevaga jõudsime Korouma kanjoni orienteeruvalt 10'st kosest põgusalt proovida vaid kolme. Mis muud kui tuleb aasta otsa kõvasti trenni teha, et järgmine kord oleks kergem ja mõnusam põhjasoome jääkoskedel ronida.

Tuttav koht uued vormid

Aitäh kobras

Mõni aeg tagasi käisin jalutamas. Ütleme nii, et peale aastaid hoogu võtmist proovisin lõpuks ometi ära selle, kuidas oleks otse kodunt Väo karjäärini sammuda. Kuigi teadsin enamvähem, kust kuhu liikuda, oli koju unustatud kompass ja lauspilvitus suuna hoidmisel pärssivaks teguriks. Siinseal pidi sügava veega kohtades ringi minema kuid paaril korral tungis vesi siiski üle kummiku serva. Igati mitmekesine trass oli . Jäised ja hapud jõhvikad, suht kuiv raba, vesine metsaalune, kobraste üleujutused ja kõik muu taoline. Igati mõnus.

Vana koht uus pilt

Karjääris aga polnud suurt midagi rõõmustavat. Nagu korduvalt olen suurelt teelt näinud on põhisein ära tasandatud. Serva taga pumbajaama juures on küll järsakut, kuid praeguse seisuga ei tundu seal väga jää(ronimis)potensiaali olema. Eks käib lähiajal uuesti piilumas, kuid vanad head ajad on siiski möödas. Natuke eemal käib aga hoogne kaevandamine ning kui seal jäetakse sein järsuks, siis võib isegi ühtteist sobilikku tekkida. Elame näeme.

seina on, niiskust on, aga ...

Kuidas joostes ronida

Eelnevalt olin ühe korra suurt kummiringi proovinud ja teadsin vaid seda, et ühes kohas puud risti, tagumine pool suht sopane ning joostes on võimalik saada alla 20 min. Aga kas, kes ja kui paljud jõuavad seda joostes läbida?

Stardist võtsin rahulikult, sest teadsin, et niikuinii läheb kohe raskeks. Kaugeima nurgani jõudsin joosta ning aeg oli üheksa midagi. Järgneva lauge mudase "tõusu" kõndisin ning viimase sirge tegin vaheldumisi siledamate osade peal jooksu ning lompide ja mudarööbaste juures kõndi.
Seda on küll erinevate trasside tõttu raske hinnata, aga tahaks arvata, et olin paremas vormis kui eelmisel aastal. Kummi aeg 19:57 ehk täpselt see kuhu sihtisin.

Kiirkassid ja värskelt tehtud kiirrihmad andsid siinkohal edu. Isegi 2 raskuskotti mahtusid suht okeilt mu marsuudikotti ära. Esimesest ronimisest ei mäleta midagi muud kui seda, et ta sai kähku läbi. Teine oli pikem, kuid kirka leidis kogu aeg hea koha ning suuri pause ei tekkinud. varustuse sättimine + kahe ronimise aeg 6:11

Aga raske osa alles ees. Kõigepealt kummiga lühike ring, mis tähendas kahte tõusu. Kassid jätsin jalga, kuid selle mõtteni jõudmine võttis +10 sekundit. Teine üleliigne 10 kulus rihmade sättimisega. Esimene paun polnud hullu midagi, aga teisest tõusust üles rühkimine oli jube. Kirkad käes ja kassid jalas vedisin kummi nõlvast üles, ikka samm sammu haaval. Puhkasin vist 3 korda, kuid olin kaunis süsi ja kindlalt ei julge väita. Aega kulus 5:22 ja see oli ainuke etapp, kus mul polnud parim aeg. Nõrgad jalad?

Järgmiseks tuli varustus maha koukida raskuspaunad maha jätta ning tõsise raskuskotiga haaratsitõusule minna. Varustuse segaduses ringipakkimisega kulutasin üleliigsed 10 sekundit, kuid see oli võibolla hingamise taastamiseks vajalik, sest tõus oli raske. 19 kilone kott rebis keha jõhkralt taha ning see tegi mu muidu hea pikkusega lindi 5 cm liiga pikaks. iga sammu juures oli pingutamist et uuesti haaratsi sangast kinni saada. Mingi hetk tundus küll, et see ei tohiks ju nii raske olla ja siin peab mingi konks olema. Üles jõudes olid käed täiesti läbi ning mõtlesin hirmuga, et peale laskumist peab ju kohe ronima hakkama. Laskumist võtsin seega sutsu rahulikumalt. Enne ronima hakkamist kulus veel nati üleliigset aega varustuse sättimisele ning siis viimane etapp.

See on see hetk, kus mägedes kõige rohkem ja hullemaid vigu võib tulla. Kui oled juba päris väsinud, lõpp on juba siinsamas ja tuleb väikene lõdvaks laskmise hetk. Mul õnnestus seda vältida ning kuigi ei roninud päris lühimat trajektoori mööda, kulges liikumine siiski pidevalt ning ilma suurema ebalemiseta. Ülemises otsas tegin enne enesejulgestust veel paar fistjam'i. Tundus tol hetkel kõige parem ja turvalisem variant olema.

Kui ma ükskord enesejulgestusotsa uuesti lahti sain läks laskumine kiirelt.
haaratsi-ronimisetapp 14:28 Koguaeg 45:58

Kui mõningane pudistamine välja arvata olen enda sooritusega rahul. Tulemust oleks ilmselt parandanud natukene lühem haarava lint ning tõusuköie otsa raskuse sidumine.  Teisest küljest aga valmistas üllatuse järgnevad suured vahed. Oleks soovinud rohkem tasavägisemat tirimist ja sekundite lugemist. Eelnevalt (ja teiste sooritusi jälgides) arvasin, et vähemalt ronimisetappide parim aeg läheb kellelegi teisele, kuid millegipärast seda ei juhtunud.

Rada oli oma ülesehituselt hea. Parajalt vahelduv ning kui pressida, siis võimalik ennast ikka päris kapsaks tõmmata. Samas aga oleks saanud ka palju rahulikumalt teha. Võtmeks oli siinkohal planeerida, kus pingutada ja kus natukene hingamisruumi jätta. Pikkust võiks muidugi olla rohkem, kuid saan aru, et siis venivad vahed veelgi pikemaks, tuleb veel rohkem hunnikusse jooksmisi ning ka päevavalguse puudumine hakkab rolli mängima.
Igati mõnus laupäev oli.

Ametlik leht

Rokua Geopark Challenge

Käisime Soomes seiklemas ehk Metsapeatus osales Rokua Geopark Challenge seiklusvõistlusel. Nende feissari lehel on nati rohkem infi

Olemuselt 24-33 tunnine nonstop võistlus, kuhu mina läksin kogema soome maastikku ja huvitavaid alasid. Ootused eelkõige kanjoneeringul ja kanuul, mis kodumaal hoopis teistsuguse maastiku tõttu midagi erinevat.

Start oli reede hommikul kell 10 ning kohe esimese mõnesaja meetri järel oli rajameistril planeeritud tropp. Kuna ei plaaninud kohe alguses ribadeks tõmmata, siis seisime seal sabas ja kui ükskord normaalselt liikuma saime, olime kuskil tagapool otsas.

Alguses siis jooks mööda urbanistlikku piirkonda, aga suurtest teedest pidi truupe mööda alt läbi ronima. Ei midagi keerulist, aga palav ilm ja hoogne tempo tegid oma töö. tagasi 11:06

11:10 Järgmisele proloogi etapile jooks-ujumine võtsime kaasa madratsid ja lestad. Kui ükskord kaardi saime, selgus, et kõik on väga tükeldatud ning lestade ja tossude pidev vahetamine oleks väga aeganõudev.
Esimesel vesisel jupil selgus, et lestad saab ka käe otsa toppida ja niimoodi tõmmata. Meil olid mingid väikesed lestad. Madratsid, mis sai valitud selle järgi, et saaks kiirelt täis ja väikseks kokku pakkida osutusid liiga nigelaks ning lihtsast vee peal liuglemisest polnud juttugi.
Teisel ületusel selgus, et käed on meil meganõrgad. üks madrats jooksis keset vett õhust tühjaks ning lestad ei sobi kohe üldse käe otsa. Ühesõnaga feil. Järgmisele ületusele panin mina lestad jalga, aga peale hoogsat ja paljulubavat algust ragistas parema jala säär jubedasse krampi. kogu edasine jalgadega siputamine oli välistatud ning ülejäänud võistluse aja oli kogu aeg sääres kerge valu. Kui me ükskord kuivale maale saime, siis oli vähe parem.Mõned punktid ja eksimised hiljem taas vahetusalas, kus rullid jalga sai.

12:44 Võiks arvata, et nüüd edasi läheb lihtsamalt, aga kus sa sellega. Soomlastel on nimelt arusaam, et rullidega kannatab sõita ka kruusateel ja singelträkil. Seega sai selle legendi järgi 12 kildise ringi peal lausa 4 korda jalanõusid edasi-tagasi vahetada ja jooksusammu harrastada. Kohalikud muidugi sõitsid peaaegu kõik kaigastega ja niimoodi sai kõvaks trambitud kruusakal päris edevalt liikuda. Piltide pealt vaatasin, et mõni pani ka juurikalisel singelträkil edukalt uiskudega. Meil aga keppe polnud ning tuli joosta. Kokku möödus tossudes ligi tund aega etapile kulunud 2:15-st. Viga tegime mudugi kah. Ninad näiteks on neil seal kõik ühesugused järskude servade ja suurte kõrgusvahedega. Natike valesse kohta sattuda pole mingi kunst.


15:02 saime proloogiga ühele poole ning hakkasime pihta päris võistlusega. Selleks siis kõige pikem sektsioon, mis rattaga läbitav ning pidi oma 130km-ga liidritel võtma aega 8h.Jee rait...

16:08 jõudsime esimesse questi, mis pidi sulguma tunni pärast. Kõigepealt ootasime seal pikas ja igavas sabas, siis ronisime 11 korrust ülespoole, laskusime mööda hüdrojaama tammi 35m allapoole, siis läksime jaama sisse ning otsisime pimedast punkti üles.

16:48 saime uuesti ratastele ning edasi oli oodata ainult uhamist.
Mingi hetk hakkasin tundma, et ratas ujub tee peal ning tunne pole kõige õigem. Selgus, et esirehv tühjeneb vähehaaval. Lükkasin sinna kiirelt õhku lisaks ning sai veel paari pumpamispausiga 2 punktivahet liigutud, kuid siis läks tühjenemine kiiremaks ning sai uus lohv sisse pandud. CP10 juurde läksime põhja poolt, rattad võssa ning ise käisime üle jõe punkti juures ära. CP11 juurde oli kolm enamvähem valitavat teed. Meie otsustasime Lääne poolse pikema aga jämedama joone kasuks. See oli väga liivane ja mitte nii kiire tee. Samas hakkas ka tiimi nõrgim rattur väsimuse ilminguid näitama ning tempo langes päris alla.

12 poole läksime jällegi ringiga, sest otsetee, mis oli küll palju lühem,  tundus väga peenike ja tehniline. Tagantjärele mõeldes ilmselt kaotasime sellega aega.
12-13 punktivahe liikusime nii aeglaselt, et parmud sõid meid isuga. Õnneks läks see ühe järve kõrvalt mööda ning seal tegime ühe värskenduspeatuse. Minule mõjus hästi, aga üldist liikumistempot väga palju ei parandanud.

15-s pidi olema quest, aga kontrollaegade lõhkimineku tagajärjel oli see ära jäetud. Samuti olid maha tõmmatud mägises piirkonnas olevad punktid 16-19 ning meid suunati otse 20 juurde. Tankisime kõik oma anumad uuesti vett täis ning panime ajama.

21:21 Väike puhkus, raja lühendamine ning vee saamine mõjusid tempole drastiliselt ning järgnevad 3 väga pikka punktivahet tegime suht hea tempoga, kuid siiski kulus selle peale tervelt poolteist tundi. Peab nentima, et palju igavat sõitmist ja väga vähe punktiotsimist.

23 seevastu oli niimoodi sätitud, et ringi oli väga ringi ja otse oli ragistamine. Niisiis ragistasime. Mingi hetk tajusin, et läheme ratastega üle raba, on päikeseloojangu aeg, ümberringi on täielik vaikus, ei ühtki linnusidistamist ega muud häält. Kõrval hakkaks nagu kerge udu tekkima. Seisan parasjagu  mingi natukene kõrgema koha peal ning nuusutan seda mõnusat sookailu lõhna, mis ümberringi hõljub. Elu on ilus ja mina olen kõige selle keskel.
Noh ja siis tuli võsas ragistada ja rattaga üle oja kalpsata ja siis jälle natuke võsas ragistada enne, kui punktini jõudsime.

24 juurde minnes läbisime jõge ning täpselt samal ajal sõitis sealt kanuuga mööda liidrite tiim. Meil oli võtta veel üks punkt, kus järjekordselt oli quest ära jäetud ning siis vahetusala.

Vahetusse jõudsime väsinuna, kann haige, jalad märjad. Panime kuivad hilbud selga, vahetasime sokid ja jalanõud sõime mitu portsu head ja toekat hakkliha-kartuli pada. Täitsime jälle kõik oma joogianumad ning asutasime ennast kanuusse. Kõige selle peale kulus 45 minutit ning lahkusime täpselt kell 1:00

Kuivadest jalanõudest muidugi polnud mingit tolku, sest esimese kurvi peal pidi paadist välja astuma ja seda kividest üle udima. Ja ka kuivadest riietest polnud mingit kasu, sest paar minutit hiljem muutus kerge vihmasabin päris parajaks paduvihmaks, mis kõik korralikult läbi leotas.  Muus osas oli kogu kanuu üks suur madala veetasemega kärestikulistest kohtadest üle udimine ja läbi vedamine. Ja ja kui kärestikke ei olnud, siis olid puud, millest üle või ümber tassida või siis alt pugeda. Ühe sellise koha peal tegime ka uperkuudi.

Kanuu poole peal oli punkt ning quest. Viimane seisnes selles, et pidime minema 580m 190 kraadi suunas ning sealt punkti võtma. Keeruline ei olnud, aga jalad ei olnud enam need, mis hommikul üles ärgates ning aega kulus omajagu. Teine kanuu pool oli umbes sama mis esimene, ainult et ülevalt ei tulnud vett. Kogu etapi peale kulus meil mõni minut vähem, kui 6 tundi, see tähendab, et tegime selle ära tempoga, mis roadbookis kirjas.

Järgmine jupp oli kanjoneering, mis põhimõtteliselt tähendas sama teekonda, mis kanuuga, ainult et vastupidi ja mööda maad ohtrate jõeületustega.vahetusest saime kähku minema, sest oli tahtmine sooja saada. Alguses liikusime käbedalt, aga mida punkt edasi, seda rohkem lonkimiseks läks.Eks punktid olid ka üha keerulisemates ja sopastemates kohtades. Kaart polnud liikudes minu käes, kuid praegu tagantjärgi vaadates on mul päris hea arusaamine, kust me liikusime. Üldiselt on jalgsi 45000 kaardiga kaunis nigel liikuda, kuid meile jagatud kaardid olid ebaloomulikult täpsed. Ja selle täpsuse juures veel ka selgelt loetavad, mitte nagu viimase xdreami kaart.
33 punktis oli järjekordne quest, mis tähendas, et pidid mööda jõge ülesvoolu liikuma ja vees sulistades punkti võtma.
34-35 oli väga lihtne etapp, kuid pikk ja mööda joostavat teed. Jaksuga oli meil kehvasti ning kaotasime seal teistele palju.
Alates 35-st algas osa, kus pea iga punkti järel pidi jõge ületama ning kõik punktid olid kuskil padrikus peidus. Kanuuga sõites sai mõningad potensiaalsed ületuskohad valmis vaadatud, kuid pärast kujunes ikka niimoodi, et ronisime suvalises kohas jõe äärde ja vaatasime kas saab üle/läbi. Üldiselt sai, kuid päris kuivaks jäime vist ainult kahe ületuse juures. Roadbuuki teine leht oli meil kah kahjuks vahetusala kotti jäänud, seega polnud meil punkide kirjeldusi ning otsimine toimus vaid kaardi järgi. Mõnel juhul oli see väga vaevaline. Lõpu poole oli punkte küll tihedamalt, kuid tempo padrikus ja mülgastes nii madal, et aega kulus ikkagi palju. Samal ajal oli aga esile kerkinud uus probleem. Sääsed olid välja ilmunud ja neid oli palju. Ainuke võimalus mitte torgatud saada oli joosta, niisiis saigi igal hetkel utsitatud, et hakkame nüüd jooksma.  Tõrjevahend oli mul küll kaasas, kuid see sulatas mu pükstesse augud ja sääski ikka ära ei ajanud. Pidev higistamine ja vees mulistamine ilmselt vähendas toimeainet piisavalt palju. Omajagu abi oli okstega vehkimisest, et sääski mingilgi määral eemale peletada.
Kõige keerulisemad või siis punktid, mis kõige rohkem otsimist nõudsid olid siin lõigul 37 ja 41.

13:04 olime taas vahetusalas ning saime teada, et ka viimaselt sektsioonilt on raskemad punktid ära korjatud ning alles jäetud vaid rattaga ligipääsetavad kohad. Meie elu läks lihtsamaks, kuid natukene kurb ikkagi.

TA3-43 olime otsustanud sõita põja poolt suuremat teed mööda. Asfalti mööda oli tõesti hea sõita, kuid pööramiskohale liginedes tundus midagi valesti. Seal, kus kaardi järgi oleks pidanud olema suur tee, polnud midagi. Eelnev ja järgnev teeots olid olemas, kuid seda õiget ja kõige jämedamat polnud. Tõmbasime järve juurest metsavahelt ja tõesti natukene kaugemal metsa vahel oli tee olemas. Kuid see polnud üldsegi selline nagu oleks lootnud. Liivane ning auklik, kohati vägagi sügavate pehme liivaga rööbastega. Loodetud kiirest sõidust ei tulnud siin midagi välja, kuid venitasime siiski kuidagi läbi.

Nüüd veel üks maastikulisem ja siis kaks suurema teega punktivahet ning olimegi saabunud viimsesse questi, kus pidi põlvini mudas sumbates saare pealt asuvast postkastist lehe tooma ja sealt finishi asukoha üles otsima. Veel viimastel meetritel purskkaevu moodi välja nägev veetakistus ning oligi kogu asi otsakorral.


Koguaeg 29:29:22, mille jooksul läbisime kogu raja. Üldpingereas 11 meeste arvestuses 9-s koht. Neljas jäi 40 minuti kaugusele, poodium on aga klass omaette ja sinna trügimiseks peaks midagi hoopis teistmoodi tegema.

Rattaspidokas näitas 162 km ja aega läks selle peale mõni minut alla 9 tunni.

Meeldis see, et rattaetappidel oli  väga paljudes kohtades valida kas otse või ringi. Kas nati jämedam või nati peenem joon? Kas mööda rada või läbi võsa? Ülesande tegi nati lihtsamaks see, et kaardid saime kätte eelmisel õhtul ning põhiline eeltöö oli juba tehtud. Küll aga valmistas peavalu teede klassifikatsioon. Paljalt kaardile vaadates polnud väga aru saada, kas see on sõidetav või kui kiiresti sõidetav või kas seda rada üldse on olemas. Meie üritasime ehitada strateegiat pigem ringi ja kiirematele teedele, kuid mitmel korral saime selle eest karistatud.

Lambi panin ma põlema ainult kahel korral: kitsast, pimedast ja pikast teetruubist läbi minnes ning hüdrojaamas punkti otsides. Muul ajal polnud selleks mingit vajadust. Isegi lauspilvituse ja paduvihmaga oli öösel nii valge, et lamp poleks mingit eelist andnud. See on see pöörijoone lähedane südasuvine aeg.


Ei meeldinud see, et tiimile oli antud vaid üks kaardikomplekt. Esiteks oleks tahtnud igaks juhuks tagavara omada, kui midagi peaks originaaliga juhutuma ning teiseks on jule nüri kulgeda, kui ainult üks kaarti jälgib. Eks aegajalt sai ikka koostööd kah tehtud, aga see pole ühe kaardiga üldsegi lihtne.
Teine miinus kaardi seisukohalt oli punktirõngaste ebatäpsus. Nii mõneski kohas oli rõngake kaardi peal mõned millimeetrid õigest kohast möödas. antud mõõtkava juures on see päriselus päris pikk maa.

Tee lühendamised oleks võinud teha ilma questide ära jätmiseta. See on just see, mis annab seiklusele vürtsi ning tekitab motivatsiooni. Suht nüri on teada saada, et rada on lühendatud, huvitavamate kohtade ja questide ära jätmisega. Aga on võimalus 2 tundi mööda igavat sirget teed sõita.

Kõige suurem pettumus minu jaoks on aga see, et koht, kus seiklus toimus oli nii ebatüüpiliselt soomelik, et kohe kurb. Ei mingit kaljut, ei mingit mägist maastikku. Kõik see, mis minu vaimusilmas on soome maastikule nii omapärane oli sealt puudu.

Aga tore ikkagi. Sai käidud nähtud ja tehtud. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam. 

Lõpuks siis ka mõned lingid:
Ametliku fotograafi Tapani Launonen pildid, Tuulia Miettinen pildid (Siin kasutatud pildid on kah nendest kohtadest võetud)

Kaleva.fi oli ametlik meediakanal, nende kokkuvõtlik leht Seal all ka linke teistele artiklitele.

Blogisissekanded soome keele oskajatele

Üks tagaotsa tiimi heietus,  Oxalis team