Elukorralduse muutus

Juba mitmendat päeva olen üksikvanem. Mitte päriselt, aga ajutiselt, nii ümmarguselt kuuks ajaks. Eks näis, kuidas toime tulen. Kindel on see, et kui kodus hääletuseks läheb, siis jään vähemusse, seega peaks vältima. Loomulikult on sebimist rohkem, kuna peab ise kõigega toime tulema, aga samas on ka lihtsam, sest pole mõttepause, et kes teeb seda ja kes teeb toda.

Hommikul igaljuhul pole kellegagi diskuteerida teemal, et kas lükkame kella natuke edasi ja põõname sutsuke veel või tõuseme kohe üles. Kogu vastutus laste lasteaeda ja enda tööle jõudmise ees langeb enda õlule. Nii ma siis kella eriti edasi ei lükkagi ja senimaani on ajakava pidanud.

Isegi põnnid saavad aru ja väga vastu ei punni. Vähemalt õhtul saavad varem magama, sest pole "nõrka lüli", kes lubab kauem üleval olla. Oi ma olen range. Aga see-eest on nad hommikuti rõõmsamad.

Kurb on aga see, et koos hommikuse viimise ja õhtuse toomise ja pideva söögitegemise ja koristamisega ja kaks korda nädalas trenniliigutustega ei jää eriti aega koos õues olla või midagi toredat teha.

Igatahes, kui õppida aega manageerima, pole elul viga midagi.