Kosmiline kiirgus ja luhtunud plaanid

Plaan oli minna esimese trammiga Midi peale. Sealt jalutada hüti poole ning vahepeal nii möödaminnes ronida ära "cascade de cosmiques". See selline lühike (200m) ja lihtne (III 5).
Ilm oli ilus. Päike paistis ja pilvi polnud ollagi. Tatsasime oma suurte kottidega vaikselt mäest alla ja võtsime rahulikult ja ilma kiirustamata asju kotist välja ning seadsime endid väikseks kirkadega jalutuskäiguks valmis.

Esimese julgetuse tegime kohta, kust enam ilma edasi ei tahtnud minna. Algus tundus lihtne, kivide vahel olev tihe lumi ja natike jääd. Selle lõigu võttis Allan. Alt vaadates paistis kõik bueno ja mõnus. Kui aga saabus aeg ise järgi ronima hakata selgus karm tõde. selles kitsas kaljupraos ulgus tuul. Ja kõik mis ta suutis üles keerutada keerutas ta üles. Või siis tegelikult alla ja siis üles ja siis jälle alla ehk mida kaugemale sai ronida, seda hullemaks läks keerutav lahtine lumetuisk. Baas oli ühe eendi all ning seal oli minu üles jõudmise hetkel veel enamvähem normaalne olla.

Kõik paistab veel ilus.

Et edasi ronida tuli ületada üks vähese jääga järsem lõik. Proovisin sellega hakkama saada. Peale natikest julgestusega eksperimenteerimist ja proovimist sain üles. Selle käigus aga olid suud-silmad teravat lumepudru täis. Nimelt tuli eendi pealt nägu välja pistes koheselt tuisk näkku ning nähtavus langes nulli. Prillid ei aidanud, sest need udutasid ja jäätusid momentaalselt. Ainuke võimalus oli piiluda prillide alt või pealt.

10m vahepala ning järgmine lõik oli peaaegu koopia juba läbitud eendi alt välja ronimisest. Ainult et jääd oli rohkem, järsu osa kõrgust oli rohkem, sõrmed olid rohkem külmunud ning otseloomulikult oli tuisk siin mitu korda hullem. Isegi eendi all olles polnud rahu. Igalt poolt pressis lund. Tegin vist 3 katset, aga ükski neist ei kandnud vilja. Otsisin laskumisaasa ja tulin alla tagasi.

Esimene köis. Foto: Allan Valge.

Laskumisel saime tunda, et vahepeal on tuul tüki maad hullemaks keeranud. Köied lendlesid siia-sinna ning silmad kinni oli parem laskuda kui silmad lahti. Isegi all kompsude juures oli juba paras purgaa. Õnneks polnud asjad veel tervenisti lume alla mattunud. Jalutuskäigu viimane paarsada meetrit hütini oli nagu lõik mingist arktilisest seiklusfilmist. Tugev tasakaalu häiriv tuul, tuisk, mis mattis valgesse uttu kõik vähegi kaugemal olevad objektid ning külmapakitsus kepist kinni hoidva käe sõrmedes. Hüti uksest sisse astudes oli mõnus pääsemise tunne.

Olime kogu kompleksi ainukesed külalised.

Sodi lendab. Seinal olev lumi
kirkat ei hoia. Võrdle
järgmise päeva pildiga.

Söömine, joomine, kaardimäng, aknast välja vaatamine. Ühesõnaga üks pikk ja sisukas munemine.

Järgmise päeva plaaniks sai võetud üks 500 meetrine jäine värk. Äratuskell kolmeks pirisema ning ise sooja magamiskoti sisse tukkuma. Kõigil südames suur lootus, et ilmajaam teab mis lubab ja homme on tõesti mõnus mõõduka tuulega ja vahelduva pilvitusega sademeteta ilm.

3:00 kuskil koliseb katuseplekk, midagi taob perioodiliselt vatu midagist muud. Seina taga undab ja viliseb nagu kiirelt üksteise vastu hõõrduvad õhuosakesed seda ikka teevad. Lükkame kella 2 tundi edasi ja katsume magada.

5:00 Mina vahet ei tee. Endiselt midagi koliseb, endiselt tormab ja pole mingit tunnet, et olukord muutuks.

7:00 no ei suuda enam magada. Kolin ja mühin on seina taga ikka veel vastikult vali. Kõige lähemaid kaljusid on juba vaikselt läbi lumetuisu näha, aga päevaplaanid on kindlasti untsus. Tuiame nati maja peal ringi joome teed ja mingi hetk võtame ka hommikusöögi asjad välja. Hommikune ilmateade ennustab homseks sama asja mis tänaseks ehk ilusat ilma ja mõõdukat tuult. Aknast välja vaadates sellesse aga suurt usku pole. Otsustame asjad pakkida ning vaikselt liftijaama poole tagasi vantsida. Ajusopi tagumistes käärudes elab väike lootus, et väljas on olukord parem ning vaatame mis eile pooleli jäänud marsuut endast kujutab.

Alumine järsk tuisune koht

Kosmikute raja all üles piiludes on tunne nagu seal valitseks tuulevaikus. Ei mingit tuisku ega üles-alla sahistavat pudi. Paneme laagri püsti ja vupsti ülespoole.



Seekord teame, kus jaamad ja julgestused, rasked ja kerged kohad. Allan võtab tuttava jupi, aga nati lühemalt. Mina võtan teise jupi ja teen jaama selle lõigu alla, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Olukord on tuule suhtes parem, kuid midagi roosilist ikkagi pole.  Ühe erinevusena on mul nüüd suusaprillid näos ja see aitab nati nähtavusele kaasa. Altpoolt tundunud tuulevaikus on siin muundunud tugevalt tuntavaks mittetuulevaikuseks.

Foto: Allan Valge

Kolmas jupp ehk crux langeb mulle. Hakkan minema. Topin mõned puurid, võitlen tuisuga,panen jälle puuri, võitlen jälle tuisuga. Klikin teed tõkestava suure kaljurahnu  küljes oleva naela ja poen prakku.
Pragu on aga ebamugavalt kitsas, käed on külmad ning nii kui pea üle serva pistan ulub mingi asi mulle teravalt näkku. Pika mõtlemise ja asendi otsimise ja passimise peale lasen Allanil selle jupi ära teha. Järgi ronides selgub, et üle serva ronides kaob nähtavus peaaegu nulli, jalgadele pole siledal seinal erilist tuge ning kirkat pole kah käsikaudu kobades kuskile tugevalt lüüa. Baas pole aga kaugel, ning seal on natukene vaiksem ilm. Otsustame, et paneme hoolimata kehvast ilmast ning kitsast ajagraafikust edasi ning kui jääme trammist maha, siis jääme. Mis seal ikka.

Cruxile lähenemas. Foto: Allan Valge

Edasine kuluaar jaguneb kaheks, millest kõigepealt proovin vasakpoolset jäist. Jää on aga väga õhuke ja järsk ning julgestust(julgust) ei suuda tekitada. Valin parempoolse trajektoori, mis on kivine ja lumine, kuid siiski omamoodi järsk. Kõige hullem on see pidev tuisk. Isegi suusaprillid on tuulutusaukude kaudu seestpoolt lund täis. Mingi hetk lükkan asjad laubale ja proovin ilma. Valus ja ebamugav aga ma vähemalt näen midagi. Puurid tolgendavad asjatult vööl. Suuremad pähklid hakkavad vaikselt otsa saama ja pean järjest väiksemaid pragusid otsima hakkama. Julgestuste vahed venivad pikaks, kuid ka sein muutub laugemaks. Päästev hari saabub täpselt sel hetkel, kui köis otsa saab.

Allan pistab varsti näo tuisu sisse.

Kui teised üleval, on plaan küps. Kiirelt alla, kompsud kokku, kotid selga ja Midi jaama poole ajama. Laskumised lähevad peaaegu kõik libedalt, ainult esimesel pikkusel lähevad köied pusasse ning viimasel allatõmbamisel jääb köis kuskile kinni. Peale mõningast nõksutamist siiski tuleb lahti.

15:20 saame astuma hakata ning tempo tuleb kiire. Aga me oleme kärmed tüübid ning jõuame eelviimasele trammile.

Üle tüki aja sai midagi tehtud. See polnud küll mingi suur asi ega ülemäära keeruline, kuid ilmastikuolud muutsid olukorra meie jaoks piiripealseks. Kõike seda tunnet on soojas ja vaikses toas arvuti taga istudes raske edasi anda, kuid vähemalt natukeseks ajaks jääb endale meelde.

Ronisime 3:10, Laskusime 0:50 ja sprint liftijaamani kestis 0:45.