Salaca kepp*

Oli plaan, tegin teoks.

Stardipaik enne suuremat sagimist

Kuna tegemist öise ettevõtmisega, siis üheks tingimuseks oli tiimi moodustamine. Sai küll mõeldud nii ja naa, aga lõpuks panin ikkagi lätlasega leivad ühte kappi. Niisiis sai minu paariliseks kohalike oludega tuttav ja  "eriti sitke läti vanamees" Andris Stavro.

Andris

Kõigepealt anti start kanuudele, siis 10 minutit hiljem kahestele kajakkidele ning veel 10 minutit hiljem saime meie sõiduloa. Strateegiat paika pannes lubasin paarimehel alguses tempot teha ja ise siis kuidagimoodi sabas püsida. Eks see minu sõidumaneeri arvestades natike riskimine oli, aga olen kuulnud, et jänesed ei pidanud shampust jooma.

Peale stardikäsklust hakkas ilge veevulin ning proovisin eesotsas liikuvale Andrisele sappa saada. Õnneks oli jõgi käänuline, sest muidu poleks ma tema pika ja sirge paadi ning kulpaeru tempos püsinud. Nii me seal siis üheste parve eesotsas liikusime. Tema kiirete tihedate tõmmetega ees ja mina võimalikult kiiluvees olles ja aeglaste pikemate tõmmetega järel püsides.
Õhtu aga läks iga minutiga hämaramaks ning ühel hetkel mõistsin, et ei saa enam kurvide lõikamisega jõudu kokku hoida, sest pimedusest võib suht äkki mingi takistus välja hüpata.

Järgnevad kaks tundi möödusid võideldes ning eespool startijaid kinni püüdes. Enamus oli otsustanud liikuda lambivalgel, kuid meie tiim hoidis vähemalt esialgu tuled kustu. Nii oli kallaste ja taeva järgi hea sõita ning ei pidanud kogu aeg pead keerutama ning kaldaid otsima. Vaid mõningatel hetkedel sai kahtluse korral prozektor sisse lülitatud ning jõge valgustatud.

Toredad kivitornid keset jõge.
Kaugelt vaadates paistsid nagu kanad.

Niisiis sai umbes kahe tunni pärast mu jaks otsa ning võtsin tõmbele rakendatavat jõudu vähemaks. Üllatuseks aga ei jäänud ma mitte maha, vaid liikusin edasi samas tempos. Lihtsalt tehnika muutus ökonoomsemaks. Järjest tihedamaks muutusid hetked, kus mina "murdsin lainet" ning mingist hetkest alates oligi positsioon vahetunud.


Kui kell sai üks, olime möödunud kõigist kanuudest ning eestpoolt ei olnud enam tükil ajal miskit näha olnud. Jõgi oli laisk, hallid toonid ümberringi ning eks väsimus hakkas kah vaikselt saabuma. Tabasin ennast tundelt, et küll oleks nüüd hea magada. Viki sild andis märku, et vaid 9km oli jäänud poole maani ning seal saab korraks süstast välja ronida ning jalgu sirutada. Võtsin seega eesmärgiks enne seda mitte magama jääda.
Staicele tammi kohin, valguspulgad kaldal ning peagi olime süstadest väljas ning lohistasime need kaldast üles söögipunktini.

Menüü oli lätipärane. Soe tee ja leib hammastele läbimatu peki ja sibularõngastega. Võtsin tassi teed ning ühe leiva, millelt sibulad kohe maha nühkisin. Peale esimest hammustamise proovi sõin leiva alt ära ja peki poetasin põõsasse kohalikele kutsudele leidmiseks. Tühja kõhu lohutuseks võtsin veel ühe tassi teed.

jook, kompass, kaart

Peale tammi uuesti vee peale saades tundus öö veel eriti pime olevat. Kaldaid enam ei näinud, taevas oli tume ning jõgi oli kuidagi kitsamaks muutunud. See kõik tingis selle, et pidin ikkagi lambi süütama. See omakorda tingis aga selle, et lambivihust väljapoole ehk küljele ja kaugemale kui 50m midagi ei näinud ning õigel kursil püsimiseks pidi pidevalt peaga vasakule-paremale vehkima. Samuti pidi iga aerutõmbe ajal vaate otse ette suunama, sest vastasel juhul pimestas aerulabalt peegelduv valgus räigelt silmi.

Uni peale sirutuspeatust enam ei kimbutanud ning hakkasin just rütmi sisse saama, kui sõbrake tagatpoolt miskit kisama pistis. No eks ma siis otsisin sõbrakese aeru tumedatest vetest jälle üles ja ootasin kuni ta paadi tühjaks kallab ja uuesti sisse ronib. Kogu see protseduur võttis omajagu aega ning peale seda toimus tuntav tempomuutus. Kahjuks mitte kiirema poole. Edasine oli vägagi rahulik kulgemine, ainult pea tegi lambiga vasakule-paremale saagimisliigutusi ja otsis kaldaid. Kui meil sai läbitud ümmarguselt 70km oli juba nii valgeks läinud, et isegi Andris julges oma lambi ära kustutada ning hõikas rõõmsalt, et "Nightmare is over" Natukene sai ta sellest julgust juurde ning toimus kerge tempomuutus paremuse poole. No nii õige pisut.

Mis puu see punane on?

6 kiltsa enne lõppu hakkas aga merelt puhuv vastutuul rolli mängima ning tõmbas tempo veelkord natuke alla. Oma aja võttis ka kalavõrkudest (peaaegu et tamm) ringi tassimine ning siis oli juba lõpp enamvähem paista. Või noh oli paista meri, mis oli lõpu algus. Selle lõpu alguses oli siis veel üks lõik külgsuunas tulevat murdlainetust ning murdlainetuses muuli ääres randumine. Selle lõpu osaga oli mu paarilisel ning tema seedimisel sekeldusi, aga tiimitööna saime kuidagimoodi kaldale. Nüüd oligi jäänud vaid 200m kajakkide tassimist ning võis rõõmsalt käed pea kohale tõsta ja hüüda "jessss".

Läti pargikujunduselement

Seekordne saak oli üheste kajakkide "jüras kajaki" esikoht. Kogu aeg 95km läbimiseks 10:24 mis teeb keskmiseks kiiruseks tublid 9,23km/h Kuna eesmärgiks sai võetud 9+ , siis võib ürituse õnnestunuks lugeda. Siin muideks on veel peatused ja ümbertassimised sees ehk tegelik liikumiskiirus väheke parem. Üldarvestuses jõudsime lõppu viiendana ja loomulikult polnud meie ees peale kaheste paatide kedagi ehk siis esikoht oma paadiklassis oli käes.

Ise arvan, et kaks kahest kajakki oleks veel olnud püütavad, kuid selleks oleks pidanud ka teise poole trassist korralikult sõitma.

* Kui mu uus kuuevarbaline sõber mulle kärbseid pähe ei ajanud, siis kuidagi niimoodi peaks seda ürituse nime tõlkima.