xDream öine etapp Kärstnas

Sarnaselt eelmisele aastale olime ka sel korral öisel etapil väljas asendusliikmega seega ülesanne number üks oli üritus läbi teha ja alles seejärel vaadata, kui hästi või halvasti see meil välja tuleb.

Kuigi kõiksugu ilmateated lubasid nädalavahetuseks suure suuga lausvihma, siis laupäeva õhtust pühapäeva pärastlõunani vihma ei tulnud. seega kaasas kantud kilekas oli vaid lisakoormaks, aga ega ma selle üle ei nurise. Iga lisapiisk oleks etapi veelgi raskemaks teinud.
Stardikoridoris mõni minut enne pauku avastasin veel, et rattaspidokas hakkab lenksult lahkuma ja tegin sellele kiirkorras mäkaivari teibiga parandust.
Niisiis algas asi rattaga ja lausa nii õnnetult, et iga tiimi liige pidi minema ise suunda legendi järgi rada sõitma. Me küll uurisime kätte saadud pabereid, kuid selle jupini, kus oli öeldud, et "Kui jõuad lõppu, siis oota ka oma võistknnakaaslased ära" nägime alles nati aja pärast. Aga see oli asja helgem pool, sest just siis kui olime lahku minemas purunes meie asendusliikme rattal lohv ning otseloomulikult polnud tal varasema kogemuse puudumise tõttu ei varukummi ega paranduskomplekti ega pumpa. Õnneks oli meil tiimi peale kaks varukummi, kuid lisana pidime autoventiili pöiale presta ventiiliga sisekummi külge pookima. Mäkaivari teip aitas jällegi.

Minu variant (B) Algas kehvalt st. et juba esimese pöörde kohal polnud muud kui võssa kaduv kerge auguke, mis lõppes 150m eemal põllu serval. Edasi tagasi tiirutades ja kaaskannatajatega nõu pidades leidsime 150m edasi ühe tee, mis sobis teise etapi pikkusega, ainult et seal oli sama seis. Nimelt õiges suunas sai küll keerata, aga see juhatas mingit imepisikest rada mööda võssa ja lõppes 100m pärast. Massipsühoosiga kaasa minnes sai kuidagi imevigurit tehes kellegi elamise külje alt läbi tuisatud ja 100m pärast oligi legendi taoline ristumine olemas. Edasi oleks pidanud olema 2,4km pärast vasakule, kuid juba 1300m pärast oli valiku koht. Peab nentima, et meid oli seal pundis ümmarguselt 20-30 ringis ja kellelgi polnud peale mitme variandi uurimist enam eriti ideid. Mõned vurasid ühele poole, mõned teisele poole. Lõpuks proovisin ma sealtsamas ka vasakule sõita ja minu SUUREKS õnneks jõudsin oma raja esimese punktini. Nüüd pidi veel välja mõtlema, et kui see on õige asukoht, siis kuhu poole ja kui kaugele ma peaksin edasi sõitma?
Otsustavaks sai loomulikult kulgev liikumine, ehk siis sama teed pidi edasi. Legend, mida mina suutsin välja lugeda ajas ikka veel aiateibaid ja nii ma siis jälgisin mõningaid samas suunas liikuvaid rattureid. Jumalasta kogemata võtsin ma üks hetk sutike hoogu maha ja samal hetkel jäi samas kohas pidama ka kamp esiotsa tegelasi, kes rääkisid mingist meetrite täis saamisest ja paremale keeramisest. No sellise jutu peale keeras muidugi suur kamp tegelasi kellegi memme taluõue ja proovis põllunurgas olevast võsast läbi tungida. Asjatu vaev küll ma ütlen. Tegelikult oli õige teeots oma 600m edasi ja sealt maalt alates sain ma juba oma jõu ja nõuga legendi lõpuni. Tuli ainult igale teepikkusele vähemalt 10% otsa panna ja siis vaadata, kas juba ristmik paistab. Ühe korra eksisin selle reegli vastu ja mind oleks kurja koera poolt peaaegu et ära söödud.
Kui mina oma variandiga lõpuni jõudsin, siis oli meid juba 2/3 tiimist koos ja peale 10-15 min ootamist panime juba kolmekesi kanuude poole edasi.
Kanuusõiduga läks asi huvitavaks. Alguses oli natuke naljakas, siis kippus jamaks ja pärastpoole oli juba natuke hale. Nimelt vahetasime välja oma tüürimehe ja meie sõiduvahend võttis sellest olukorrast maksimumi. Ilmselt sõitsime vähemalt esimesel lõigul siksakitades umbes kolmandiku võrra pikema maa kui pidanuks. Hilisematel lõikudel muutus olukord juba paremaks ja puhtalt mõlamise peale enam suurt ajakadu ei tulnud.
Küll aga tuli ajakadu minu orienteerumisoskuse või siis täpsemalt mitteoskuse arvelt. Algas see esimese kanuupunktiga, kus kadusin kuskile tundmatusse nõgesevõssa ära ja peale pikka siia-sinna tiirutamist tõmbasin lageda peale välja, panin and kaardil paika ja mõne minutiga jõudsin sinna lähedusse, kust otsimist alustasin ja võtsin punkti.
Teine kanuupunkt oli oja suue, aga seda ma puhma tagant ei näinud, samas oli kogu see ümbrus loha jälgedest nii segi trambitud, et ma ulpisin kah seal nati ringi. Tegelt oli punkt kanuu randumiskohast 3m kaugusel.
Kolmas oli tehniliselt lihtne, kuid õige kohani jõudmiseks tuli hulga aega põlvini vees solberdada.
Neljas oli minu jaoks hullumaja. Ma ei tea miks, aga kaugustaju kadus täiesti. Ukerdasin seal kraavide kallastel vist oma kolmveerand tundi, kuni ükskord võtsin suuna järvele ja sealt uuesti kanuu juurde ja siis max 5 minutiga punktini. Aga see-eest nägin tagasi järve poole liikudes kahte neiukest, kes kah sama punkti otsisid. Nende sõnutsi punkti minu liikumise suunas ei olevat, ma ei osanud vastu kah vaielda, aga enne selliste avalduste tegemist võiks ikka selgeks teha, kus sa ise asud. Antud hetkel ei olnud ei mina ega nemad sellest teadlikud.
Edasi veel üks lühike punktivahe ja siis rappa. Esimese hooga polnud väga aimugi, et mille järgi siin nüüd peaks punktile lähenema. Hoidsime aga suunda ja pikapeale hakkasid ka laukad ilmuma ja siis sai kergelt juba nn. metsa ja lageda ala eristama hakatud. väike kõrvalekalle käib pika asimuudi puhul ikka asja juurde, aga selle me parandasime.
No Orvandi punkti me leidsime kah üles, aga seal küngaste vahel üles-alla, vasakule-paremale tõmblemist oli omajagu.
Sealt edasi oli see mäe tipu punkt, mida ei olnud. Õigemini mis oli naabertipul. Peale tulutut otsimist (vaatasime ka lähematele naabertippudele) hakkasime edasi minema ja täpselt meie järgmisse punkti mineva tee peale jäi väikene küngas, kus otsas asus loomulikult meie otsitud punkt.
Järgmine punkt tuli suhteliselt valutult ning siis üks häästi pikk jalutamise ots tagasi kanuude juurde. Väike jupp kanuuga siksakitamist (tüürimine) ja saime teada, et teine jooksuetapp, mis oleks pidanud tulema 4 punkti pärast jäetakse ära ja lõpuni ongi vaid rattasõit. Ühest küljest kahju, et just tehniliselt huvitav etapp ära jäetakse, aga teisest küljest ka ajalisest seisukohast suhteliselt arusaadav otsus.

Rattasõidu algusesse sattus ka veel viimase varukummi kasutusele võtmine koos presta ventiili paksendamise ja väliskummi lappimisega. Ja et mäkaivari teibiga lapitud ratas ringi käiks sai ka tagumised pidurid eemaldatud. Ikka asendusliikme rattal, kus mujal. Õnneks valisime me lühema ja läbi raba ronimise asemel pikema mööda teed sõitmise, mis meid ka peale pikka udjamist kohale juhatas. Ja krossirajal sai asendusliige rohkelt rattaga joosta, sest ainult esipiduritega ei old väga hea liivastest küngastest alla vuhiseda. Õnneks aga teist korda sõitma ei pidanud ja läksime kahanenud jõuvarusid arvestades vaikselt edasi. Kummipaadiga eskimo pöörde tegemine kulges edukalt, aga ma sattusin lahtiriietamisega liiga hoogu ja pärast läks jälle kaua aega enne kui kõik vajalikud hilbud jälle tagasi selga sain. Aga vähemalt said teised sel ajal puhata. Lõpusõit tehtud, surusime ühistööna palli pealt korvi ja otsisime kastist punkte. Võtsime järjekorras, aga selgus, et tegelikut polnudki vaja. Lõpus veel väike spurt, et oma kohta säilitada ja oligi kõik.
Kokkuvõttes asjaolusid arvestades normaalne tulemus, vähemalt kahaneb nüüd stardinumber pea poole võrra. Ja ekstra hea meel oli puhta soorituse üle, sest finishiprotokolli vaadates figureerivad seal enamuses trahvidega tiimid. Terve A raja peale vaid 17 puhast läbimist ja ilmselt on siit välja jäetud KP11, mis asus vales kohas ja millega seonduvad lõigud ei läinud lõpptulemuses arvesse.

Aga päevakutel mitte käimine mõjutab tulemust siiski kõige rohkem. Otseseid vigu tuleb juba rohkem kui tunni jagu.

Olen noor

... või vähemalt nooruslik. Ilmselt selle pärast arvas Selveri kassapidaja paslikuks mult täna ostude lunastamisel dokumenti küsida. Ju ta siis arvas, et ega ju täisealised keset päeva niisama heast peast kassalindile veinipudelit ei topi.
Õnnetuseks aga ei võtnud ma kontorist muud peale telefoni, pangakaardi ja raha kaasa, seega lasin selle ostu jaoks vajalikku ID'd näidata seltskonna noorimal.
Nüüd on kodus jälle veidi veini ja ka üks hea idee, kuhu ja missugune veiniriiul ehitada.

Kepid?

No nüüd on küll asi imelikuks läinud. Vähemalt kujutasin nii ette kõrvaltvaataja mõtteid, kui keegi juhuslikult oleks mind eile lõuna ajal põllu peal näinud. Aga elus on asju mida peab proovima ja nii saigi seltskonna mõttes kepid kätte võetud ja astuma hakatud.
Eelnevalt olin vaid suusakeppidega jooksmist proovinud ja taustana teadsin, et kepikõnd annab ülakehale hääd koormust. Nüüd tean aga, et suusakepidega jooksmisega pole mingit ühist nimetajat ja ülakehale annab koormust küll, aga ainult selle arvelt, et jalgadele annab vähem koormust.
Mida rohkem kätega vehid, seda rohkem trenni saad, kui kätega jõuliselt tõugata üritada, siis ei jõua jalad järgi (samm jääb lühikeseks) ja rütm muutub imelikuks. Ja seda kah, et mida rohkem üritad tõugata, seda rohkem põrutad käsi. Aga nagu iga teise harastusega -- harjutamine teeb meistriks ja õige tehnika tuleb erinevaid võtteid proovides ja pika aja vältel.
Kui peaks veel kord kepid kätte sattuma, siis võiks prooviks mingi keskmise raskusega koti selga upitada. Ühtlustab ehk minu jaoks käte ja jalgade koormuse paremini.

jalad riidesse

Üks kuu aega tagasi sattusin mingisse suvalisse spordipoodi ja silmasin, et NB on välja tulnud uue ja edeva multispordi jalanõuga. Kuna aega ei olnud, siis vaid registreerisin ära ja jalutasin edasi.
Vahepeal sain proovida Salomoni uusi tiivakesi ja kahjuks pidin tõdema, et kuigi vanem mudel oli veel okidoki, siis see uus ei sobi minu jalaga kohe kuidagi.
Võtsin siis nüüd lõpuks ometi Pirita otsa jalge alla ja käisin NB poes jalavarje otsimas. Esiteks pole mu vanu mudeleid enam müügil.
Lisaks siinkohal igaks juhuks, et vanadel tossudel oli vaja sissejooksmise perioodi, bahille ja Salomoni sisetaldasid. Peale seda kadusid enamus probleeme ja sobivus jalaga muutus normaalseks.
Tulles aga tagasi olevikku, siis nüüd on tulnud juurde paar uut ja vähemalt peale vaadates head mudelit. Kaks vingemat neist siis M1100MDS ja RX1441AT.
Esimene on odavam ja pisikese sodikaitsega ehk siis mingi elastik hoiab jalast kinni, et tossu sisse sodi ei pääseks. Kahjuks minu jalale sobimatu liistuga, aga tasub proovimist. Jalanõu ehitus igaljuhul tundub olevat vastupidav ja mudas müttamiseks sobilik.
Teine aga on ligi 10cm kõrguse lukuga äravõetava bahilliga, millel veel sise ja välisküljel hõõrdumiskaitsed.
Ja kui bahill on maha võetud, siis on endiselt ümber jala see teiselgi mudelil olnud elastne sodi eemal hoidev ääris.
Pealis on õmbluste vaba.
Kand on tugevas kestas korralikult kinni.
Varvas on ümbritsetud kummikihiga, mis võiks varvaste kaitse jaoks küll väheke paksem olla, kuid asi seegi, et riiet kaitseb.
Paelad on peaaegu need head NB lainelised, kuid kahjuks vaid otste pealt. Keskmine osa on ilma laineteta, mis lubab need ühe sikutamisega pingule tõmmata, aga ei fikseeri koheselt ära. Selle headuses/halbuses kujundan veel seisukohta.
Kõige parem on aga see, et asja jalga pannes oli koheselt tunne jalaga sobivusest. Väga ammu pole sellist tunnet kogenud. Ikka on midagi siit või midagi sealt.
Natuke ettevaatlikuks teeb ainult ülimalt agressiivne tallamuster, mis pehmel pinnasel ja lumel on ilmselt äärmiselt bro, kuid kõval pinnasel on need kõrged nagad natuke jalga maast kergitavad ja kuna nad on suhteliselt pehmest kummist, siis asfalt kulutab neid tõenäoliselt metsikult. Elame näeme.
Igasugu tehinilisi termineid on loomulikult veel, kuid kellele neid kõlavaid nimesid vaja on, peaasi, et asi töötab ja mugav on.

Joosta pole veel saanud, aga lähen teen need oranzid kaunad esimesel võimalusel (ilmselt täna õhtul) sopaseks, eks siis muljetab täpsemalt.

Ankur pidas

Leidsime mõni aeg tagasi toreda seina. Suhteliselt tugeva ja konkreetse kiviga ja olenevalt rajavalikust kas on head või peaaegu head käe ja jalanukid.
Vähe kõrvale minnes saab ka suts negatiivi proovida, aga seal on veel väga sodine.
Ja et meil oli kaasas vaid üks komplekt trakse, siis alumise julgestuse baasi ehitasin ühest friendist ja ühest klemmist. Pidas üle ootuste hästi. No igaks juhuks viskasin ühe lindi kah ümber kallakul kasvava võsu ja kinnitasin klemmi saba külge. ikkagi kindlam tunne, kui klemm peaks praost välja jalutama.
Tund kadus nagu miskit. Järgmine kord peaks ühe väikese tugeva harja kotti pistma, millega saaks kivinukke samblast ja sodist puhastada.

EDIT: Järgmine kord harja kaasas polnud, aga ronida oli ikkagi eelnevalt puhastatud nukkide tõttu tunduvalt lihtsam. Kivi- ja samblapudi tuli oluliselt vähem, aga silmad olid ikkagi mulda täis. Aga häid käeauke on juba liiga palju -- peab uue seina vaatama.
Boonusena laskusime alla mere äärde ja viskasime ka seltpoolt seinale pilgu peale. Kõrge küll, aga ronimise seisukohast ikkagi mõttetu.

vaskjala singel

käisin jälle üht singlit uurimas. Ega polegi palju muud vaja, kui pealehakkamist ja julgust rajakesele maha murdunud puust ringiga mööda minna ja vaadata, mis teisel pool on.
Tegelikult olen seal juba mitmendat korda, kuid nüüdsest saab antud rajajuppi juba peaaegu et ratta seljas läbida. Mõnes kohas olid veel sellised tüved rajal, mida paljakäsi ei andnud eemaldada ja ringisõitu polnud väga mugav teha. Lõpp läks põllu äärt pidi, sest kaardimälu andis signaali, et sealt kuskilt võiks üle jõe saada. Kahjuks aga ei leidnud sobivat kohta ja pidin sama rada pidi tagasi tulema. Muideks sama singel teistpidi sõites on hoopis teine singel. Kõik teeäärsed roikad ja takistused on teistpidised ja käänakud on hoopis teistmoodi. Ja ujumiskohast tagasi ei tulnud mitte mööda autoteed, vaid mööda kallasrada/põlluteed kuni aruküla teeni välja.
Nüüd oleks hädasti vaja leida koht, kust üle jõe saada, sest vähemalt kaardimaterjali ja osalise kohapealse vaatluse järgi on teiselpool looklevat veekogu lademetes häid sõidukohti.
Mõni kohalik äkki oskab sealkandis mingit koolmekohta soovitada? Ortofoto pealt midagi tagasipöörde läheduses silmasin, aga seda peab kohapeale täpsemalt vaatama minema.

Oeh

Proovisin mis ma proovisin, aga tähtpäevaks seemet mulda ei saanud. Veel on 20 kanti mulda laiali kärutada, rehaga enamvähem ära siluda, libistiga mõned kiiremad tiirud teha, üle rullida, külvikuga seemet laotada, seeme mulda rehada, rulliga üle kimada ja siis kasta.
Tundub nagu ei miskit, aga tegelikult on tulevik tume.
Täna igaljuhul proovin lahedamalt võtta ja nati funnida ja grillida ja niisama lebotada. Homme olen juba vanem ja targem ja eks siis paneb uue hooga edasi.

Aga midagi toredat kah tänasesse päeva ehk siis nüüd lähen kirkadega eesti pankrannikut lõhkuma.