neljapäev, märts 18, 2010

Luigetiivad pimeduses

Üks oli komandeeringus, teine pani ebaviisaka tala ja kolmas sai selle talaga piki ajagraafikut.
Nii siis oligi, et Rannamõisas kummi venitamise asemel vedasid autorattad kaht järelejäänut hoopis Türisalu pangale ning vaadati sealsed väärtused üle. Esimene väärtus oli käesoleval aastal kasvanud tavapärasest tunduvalt paremale. See aga polnud oluliselt muutnud seina profiili. Mängisime seal mõned korrad purikast üles hiilimist.

Siis aga läksime ümber nurga ning tegime korralikult nii-nagu-peab kaks marsuuti. Noh 25m ja 40m. Parempoolne rada võiks tegelikult kulgeda punktiiri kohalt, aga kalju julgestusvahendeid polnud kotis ning see jäi kahjuks tegemata.


Viimase lõpus oli ainsaks järgironija julgestamise variandiks lumeankur. Õnneks on praeguseks hanged looduse poolt juba nii tugevaks pressitud, et pole väga karta vaja. Oleks ilmselt piisanud ka ühest otsapidi lumme lükatud kirkast, kuid proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud mina seda ilma teravikuta kirkat lume sisse rammitud.


Koormasin ühte, aga niisama igaks petteks teine kah kõrvale valmis.

1 kommentaar:

Tõnis Peljo ütles ...

Sai täna ka elus esimest korda Türisalu ära proovitud. Esimese pildi purikatest ulatub maani vaid kitsas parempoolne, kust sai ka ülesse mindud ning järgmisena sai ette võetud teise pildi parempoolne (mitte punktiirjoon).