neljapäev, september 30, 2010

Põnnid "mägi"matkal.

Jõudis kätte see laupäev, kus toimus matkajate/ronijate laste nn. kokkutulek. Kokku saadi Türisalu panga parklas ning sealt kõigepealt ilusti turistirada pidi alla mere äärde. Et põnnidel huvitav oleks sai neile seljakott selga ning sling koos karabiini ja haaratsiga külge aheldatud.

Esimesel laskumisel said nad tugiköiel libiseva karabiiniga liikumist proovida. Laskumine oli muidugi selline lauget teerada mööda tulemine, aga lastel siiski uudse asja tõttu huvitav.

 Järgmise etapi läbimiseks seoti lapsed grupi kaupa köiega kokku ning prooviti seongus liikumist. Alguses tunnetuse saamiseks mööda siledat maad aga osaliselt ka järsu kaldaserva ääre peal. Hiljem aga sealtsamast kaldaservast alla tulemist. Nüüd oli juba köiega liikumisel jumet. Ega pisikesed veel küll õieti aru saanud, milleks ja kuidas see köis, aga vähemalt said proovida.

Edasine etapp oli matkamine mere ja kaldajärsaku vahel. rahvast oli palju, põnnid turnisid igal pool  ja üldmulje oli positiivne. Mõne koha peal sai küll lahtisemate kivilahmakate otsast turnimast ära kamandatud ning mõne koha peal ilmselt nati ebaõiglaselt kiiremale liikumisele utsitatud. Lõpupoole muidugi hakkas pisemates väike virinauss pead tõstma, aga siis tuli teekonda lihtsalt jälgede uurimise ja turnimiste ja hüppamiste ja niisama jutuga huvitavamaks muuta.

Kui kallas laugeks muutus tehti üks väikene söögipaus ning peale seda said pisikesed mägimatkajad proovida kuidas on haaratsiga nõlvast tugiköie abil üles ronida. Nii mõnelegi jäi haaratsi olemus mõistatuseks ning seda lükati mööda köit edasi vaid selleks, et see ei takistaks. Sikutamine käis ikkagi otse köiest. Kõik olid aga tublid ning jõudsid kenasti üles servale.

Üleval sai natuke aega kõndida, kuni ette sattus "sügav" kraav. Sinna oli ülesõidu köis pingule tõmmatud ning mudilased said teada kuidas töötab ahviraudtee. Tundub et neile meeldis. Minu põnnid olid seda muidugi juba harjutanud, kui sai neid talve lõpul Rannamõisas pika köie peal kaldast alla sõidutatud.
Nüüd veel viimane väike jupp parklani, tublimate tunnustamine diplomitega ning väike porgand.

Kokkuvõtvalt üks väga tore harrastust tutvustav üritus ning üldjoontes tundub, et lapsed jäid rahule. Poiss küll ütles, et temale ei meeldinud, aga see tähendas hoopis seda, et ta tahtis rohkem kivide otsas turnida. Eks peab millalgi pere jälle kokku korjama ja kuskile kivisesse kohta uitama minema.

Korraldajatele aga suur tänu ning jaksu edaspidisteks sarnasteks püüdlusteks.

Kommentaare ei ole: