Omani reis -- Egiptuse kolmnurksed kivihunnikud

Jõudsime Kairosse ja ilm oli soe. See oli küll 2 öösel, aga kindalsti üle 25 kraadi. Kahjuks aeti meid kohe bussi ja terminali. Seal toimus esimene rööv ehk egiptuse viisade eest pidime 25 euri letile viskama. Täpse raha puudumisel saime veel kohalikku paberit vahetusrahana tagasi. Loomulikult kirve kursiga.
Esialgne plaan oli käsipagasit (seljakotte) kaasas vedada ning linna peal tähtsamate vaatamisväärsuste ümber tiir teha. Selgus aga, et saime siin ka suure kohvri oma kätte ning nüüd oli vaja sellega midagi ette võtta. Valikuid suutsime välja mõelda kohe rohkem.

1. Teeme kohe varajase checkini järgmisele lennule ja saame niimoodi kohvrist lahti. Õnnetuseks aga saab seal sisse tsekkida vaid 2 tundi enne lennu väljumist.
2. Anname kohvri pakihoidu. No igas normaalses transpordisõlmes peaks selline olema. Isegi Tallinna rongijaamas on. Kairo Lennujaam pole aga nähtavasti normaalsete transpordisõlmede nimekirja arvatud ning seetõttu pole seal ka oma pakke kuskile jätta.
3. Võtame takso ja põrutame mõnda hotelli, kuhu ehk õnnestub 10-ks tunniks oma kohver turvaliselt ära paigutada.

Mingi rikka tüübi kodu

Kogu selle mõttetegevuse ja sagimise käigus kurtsime oma muret nii ühes kui teises kohas ning sealt koorus välja veel üks variant. Võtame juhiga auto, mille pagassis meie kohver "turvaliselt" pesitseb. Neid asju pakkus seal lennujaamas mingi niiöelda ametlik turismiagentuur või asi. Otseloomulikult polnud seal fiks hindasid, vaid kohe algas meie moosimine ja meelitamine. Kauplemine algas 120$ juurest. ning pool tundi ja mitmeid huvilisis hiljem olime jõudnud 180 kohaliku ehk umbes 380 eeguni. Mis ilmselt oli ikkagi räigelt üle makstud.

Proovin eemalolevat nägu teha
ja müügimeeste piiramisrõngast
kuidagi välja pääseda

Kõigepealt sõideti meid mingisse töötajate parklasse, kus siis tutvusime oma autojuhi ning sõiduvahendiga. Öösel kell 4 oli liiklus hõre, aga sama või isegi veelgi hõredam oli ligipääs vaatamisväärsustele. Nati piilusime valgustatud suuri kenasid maju ning säravaid mosheesid. Kuskil 5..5:30 paiku jõudsime Giza kanti mingisse suht kõrvalisse majadevahelisse hoovi, kus meiega liitus kohalik kaameliajaja/giid. Eesmärgiks loomulikult meile suure raha eest väikene retk maha müüa. See aga polnud meie plaanidega kooskõlas ning seda me seal järgmised vähemalt pool tundi kestva ajupesu ürituse vahele korduvalt mainisime. Põhiline argument muidugi oli see, et püramiidid on kaugel kõrbes ning sinna on pikk maa jalutada ning ilma sõiduvahendita ei jõua kuskile ega näe midagi. Väike kahtlus hakkas muidugi tekkima, aga jäime endile kindlaks. Kui müügiagendist lahti saime leppisime juhiga kokku, et võime kuni söögikohtade avamiseni autos rahulikult pikutada.
Siis väikene söök kuskil tänava ääres ning kell 8 kui värav lahti tehakse saame vaikselt kivihunnikute poole jalutama hakata. Magasime tunni-kaks, otsisime meeletu liiklustihedusega peatänaval söögikoha, einestasime, vahetasime eurosid kohalikuks pahnaks ning peaaegu õigeks ajaks jõudsimegi püramiidide ala väravasse. Muu hulgas jäi meie juht veel vales kohas parkimise eest lubadest ilma ning pidi vahepeal minema sellega jahmerdama.


Krdi valelikud kohalikud ma ütlen. Nii kui valgeks läks, paistsid iidsed kolmnurksed ehitised kohe ära ning polnud need midagi kuskil kaugel kõrbes. Siinsamas 5 minuti jalutuskäigu kaugusel hoopis. Jama muidugi selles, et vahepeale oli ennast sättinud meeletu hulk enesemüüjaid ning nende pidev müügipressing oli väsitav. Kui poleks seda segavat faktorit, siis võiks sinna teine kordki minna püramiide uudistama, aga seekord oli meil niigi vähe aega ja julgelt pool sellest kulus kellegi tõrjumisele ja eemale peletamisele. Lisaks pidi oma trajektoori nii sättima, et sinu ja kohaliku vahele jääks vähemalt üks turist või paarkümmend meetrit, vastasel juhul oli jälle kümme korda "no" vaja öelda.

Püramiidid ise muidugi võimsad, aga milegipärast arvasin, et need ehituseks kasutatud kivid oleks pidanud suuremad olema. Tippu ronida ei lubatud ja sisse minemiseks kahjuks aega nappis nii siis tegime väikese tiiru, piilusime ka sfinksi nati lähemalt ning suundusimegi suht varsti takso juurde tagasi, mis meid väikese tiiruga lennujaama viis. Ummikus passimine jäi olemata ehk oleksime võinud poolteist tundi kauem ringi jalutada, aga ettevaatus eelkõige.

Kairo uusrajoonid moodustasid mustreid

Siit jäi veel kiire vahepeatus araablaste peolinnas Bahreinis ning kell 22 õhtul saime hingata lämbet omaani õhku, mis ei lõhnanud pooltki nii hullult, kui Kairo oma.
Hea üllatusena oli Margiti kohalik sõber siiski meile lennujaama vastu tulnud ning viskas meid hotelli ära. Selgus, et olime esimeseks ööbimiseks valinud Omani vanima, kuid siiski vägagi korraliku ja mitte "väga kalli" hotelli Mutrah. Vajusime suht kiirelt linade vahele ära.