Jää(puu)ronimine hooajavälisel ajal

Nüüd on jälle pikem vahe tulnud, sest nädala jagu viibisin koolitusel ja siis oli nii kiire, et ei saanudki midagi kribada. Samas on aga vahepeal käidud nii xdreamil ning ühtteist muud korda aetud. Otepää kuplite vahel seiklemisest panen kindlasti midagi kirja, aga täna tahan jagada üht nati teistlaadi kogemust.

Eile õhtul sai siis välja kougitud talvine jääronimisvarustus eesmärgiga teha väheke puuronimist. Mitte niisama, vaid ikka asja pärast. Kaks haaba vajasid maha võtmist ning õnnetuseks (minu õnneks) olid need nii majade ja aia ja grillnurga ja muude asjade läheduses ja vahel, et niisama maha lasta neid ei soovitud. Ning kuna puudel olid oksad kuivanud ja esimese kümne meetri ulatuses teisi õieti polnudki, siis oli appi vaja natuke köietöö tundlikke inimesi.
Esialgne plaan oli loomulikult bravuurikas, kibekähku hopsti puu otsa, ja siis ülalt otsast hakata jupp haaval neid puid lühemaks nüsima. Töö käigus muidugi plaanid väheke muutusid, kuid lõppude lõpuks oli ikkagi seis, kus puud olid väiksemate ja suuremate tükkide haaval turvaliselt maapinnale jõudnud
Vöö peale, kassid jalga, slingid julgestuspunktide tegemiseks kaasa, kirkad kätte ja tuld. juba esimese slingi panemisel selgus, et jule raske on sileda tüvega puu ümber slingi panna, kui teise käega pead kirkavarrest tugevalt kinni hoidma. Ja kuna kasutasin seekord võõraid kasse, siis polnud ka kannakonksu, mis "purika" ronimisel on lausa et hädavajalik. Kuidagi sai siiski ka jalaga ümber puu tasakaalu hoitud ja slingid kinnitatud. Ei saa ka märkimata jätta, et kui jääronimisel on omad nõksud, kuidas kirkat korralikult jää sisse pidama saada nign seda pärast minimaalsete jõupingutustega vabastada, siis puu puhul on tunnetus ja käitumine hoopis midagi muud. Korralikult teritatud kirka läheb sopstigi puu sisse ning peab väga hästi, kuid töövahendi välja võtmine on selle võrra raskem. Mõnes kohas läks lausa minutike selle peale, et korralikult sisse löödud terariista uuesti puu seest kätte saada. Loomulikult on jõuvarud ja tasakaal ja kogu ronimise tunnetus sellega häiritud.
Kassidena olid kasutusel nn. horisontaalkihvadega variandid, kuid sellise pehme puu puhul nagu haab, ei tunnetanud väga suurt probleemi. Mõned korrad küll jah lõin jalad meelega viltu, et kihvad rohkem puu kiududega samas suunas oleksid. Kokku siis altjulgestusega kaks ronimist ja ülaltjulgestusega üks ronimine. See viimane läks eriti kiirelt, kuna segavaid oksatüükaid oli vähem ja kirkasid ei löönud enam nii tugevalt purikasse.
See oli mu senise elu kõige pikem ronitud purikas. Jää puhul ei julgeks ma sellise jämedusega nii pikka purikat altjulgestusega küll ronida, sest üpriski tõenäoliselt katkeb teekond enne lõppu jalgealuse kokkuvarisemisega. Suvel mööda puud turnides aga on tunne natukene kindlam.

Nüüdsest võin enda portfooliosse lisada ka puuronimise. Lausa kahekordselt.

Ja ku kellelgi on vaja turvaliselt puid maha võtta, siis "väikese tasu" eest võin kirkade ja kassidega kohale tulla.

Nimepäevak Jõelähtmel

Selle aasta esimest orienteerumispäevakut andis kaua oodata. Eks põhjuseid ole erinevaid, kuid läks niimoodi, et enne teisipäevast Jõelähtme oma ma metsa ei ole saanudki. Seega oli mõningane puterdamine ülimalt loomulik.
Jõelähtmel õigemini küll Maardu taga metsas on mul alati olnud probleeme lagendike ja metsatukkade eristamisega. Samuti ei suuda ma mitmel juhul kaardil olevaid ja maastikul paiknevaid kõrguserinevusi omavahel paika panna. Seekord üritasin ekstra hoolega pidevalt oma asukohta jälgida ja lagendikke ning seljandikke ja siile lugeda.
Peab nentima, et see õnnestus mul paremini, kui aasta tagusel üritusel, kuid siiski oli mõnes kohas selline ai-ai-ai tunne peal. Kõige suurem ajakadu tekkis 250 m lõigul 3->4 kus lihtsalt ei hinnanud läbitud vahemaad õieti ja otsisin punkti vales kohas. Seal kadu mõned minutid. ülejäänud eksimused väiksemad ja pigev oli takistavaks teguriks füüsiline vorm.
Ja viimase puterdamise tegin peale finishit. Selle asemel, et info lasta SI pulgalt maha lugeda, hakkasin hoopis juttu ajama ning panin vehkat. Nüüd ei teagi, kuidas ma teistega võrreldes perfoormisin.
Enda kell näitas ajaks 1:09 midagi ning pulss
AVG:153 MAX:186
Mul on aga kahtlus, et pulsivöö patakas on tühjavõitu ja kell ei saa kogu aeg südamelöögi signaali kätte, sest mõnikord kella vaadates juhtun seal ümmargust nulli või äärmiselt ebaloogiliselt väikest numbrit silmama. Ja kui kell on randmel ning käe välja sirutan, siis mõnikord on kell niiöelda levialast väljas ja ekraanil jällegi null. Lähemale tuues saab aga jälle signaali kätte. Niiet enne nädalavahetust peab energiaallika igaks juhuks ära vahetama.

Lühkarid ruulivad

Ja aasta sai täis.
Ja nohu on kallal ning keegi kõdistab kurgus.
Ja endiselt on aega palju vähem kui vaja oleks.
Ja magada pole enivei normaalselt saanud.
Ja põnnid on kah nohuga kes vähem ja kes rohkem lääbakil.
Ja mulle kingiti lilli. Nüüd peab mõtlema mis nendega pihta hakata.
Aga muidu on elu ilus.
Vaja ainult korraks peatuda ja ringi vaadata.
Ainult et pole aega ju...

Varustuse kandmise seadme apgreid

Kui eelmisel aastal kasutasin Authori seljakotti, siis sellest hooajast on kasutusel uus väheke ergonoomilisema kujuga kotike. Suurus on sama ehk 12 liitrit, kuid jubin pole enam kandiline, vaid ilusti ümber selja ja keha laiali. Kott ise on siis Millet'i Axiom 12. Tegelikult on tegu vist mitte niiväga seiklusvõistluste kotiga, kuivõrd mägimatka tipukotiga. Tüüpilise kiivri kinnituse kummipaela asemel seljal on sellel küljes hoopis jääkirkade kinnituse aasad. Sellegipoolest on aga tegu täiesti sobiva asjaga.
Võrreldes eelmise kotiga on edasiminek märgatav. Omadustest võiks välja tuua:

• Eelkõige muidugi kuju ja seljas isutmine mugava ja funktsionaalse vöö ja rinnarihmaga
• joogisüsteemi vooliku väljatoomise ava ehitus on õlarihmade seest ja nii suure avausega, et vooliku küljest ei pea enam huulikut ära võtma.
• võtmetasku kotis sees, kus siis pisemaid ära kaduma kippuvaid asju saab hoida ja isegi koti külge kinnitada
• Peal suur lukuga avaus, saab väga lihtsalt kogu koti sisule ligi
• pealmine kiht venivast materjalist, et kui asju on rohkem kui kotti mahub, siis venitad natuke riiet ja mahub veel. Samas on kõik siiski tihedalt koos ja ei loksu. Veekindlust pole veel testinud, kuid ilmselt see veniv materjal eriti veekindel ei ole.
• Käepärane lukuga pudinate võrktasku vöörihmal.
• Loomulikult külje peal olevad võrkkummist taskud
• Ahjaa, märkimata ei saa jätta väga mugavaid ja käepäraseid aasakesi lukkude küljes. saab ka pimesi ja kinnastega kobades luku saba kätte ja tasku lahti ning kinni tõmmatud.

Et aga kõik ei tunduks nii ülivõrdes, siis mainin siinkohal ära mõningad ideed, mida tootedisainerid võiksid edaspidi paremini teha, kui sihiks on hea seiklusvõistluste kott.

• vöörihm võiks olla eemaldatav
• või siis vähemalt vöörihmal olev pudelitasku võiks olla eemaldatav, sest ei leia sellele seal erilist kasutust ning rattaga sõites jääb see pidevalt kõhu ja jala vahele.
• selle pudelitasku asemel võiks olla hoopis samasugune lukuga tasku nagu teise vöörihma poole küljes
• koti ülemises otsas on see kande/riputuse aas. Sealt on hea riputada küll, aga mõnikord segab ta natuke rattasõidul kiivri vastu toksides pea vaba liikumist.
• õlarihmade küljes on mingid varustuse riputamise aasad. umb 10cm pikad ja vabalt tilpnevad. Need võiks olla kas ära võetavad või peidetavad või midagi sellist. praegu pean neid teipima, et nad metsas liikudes oksa taha ei takerduks.
• vöörihm on disainitud suure kõhuga (või paksu riietusega) kasutajatele. Minul on see kõige kitsamas asendis. Pingutusrihm on aga nii pikk, et otstele võid kogemata peale astuda või sii rattaga sõites kodaratesse takerduda. Selleks puhuks on koti tootjad paiguanud rihmale spets kummid ning mul on vöö peal kunstiliselt sätitud lehvid.
• ja õlarihmade küljes võiksid kah mingid pisikesed võrktaskud olla. Eelmisel kotil olid ja tundus väga mugav.

Praeguseks olen sellega teinud Türi xdreami etapi ning natuke treeningut. Tegelikult kasutan suht igapäevaselt rattariiete transpordiks tööle ja rattaga ehituse vahel liikudes, kuid seda ei saa väga trennina võtta.
Nagu juba öeldud, siis rattaga sõites segab natuke see vöö peal olev pudelitasku ja kuklas olev riputusaas, kuid seda vaid vähesel määral. Joostes on asi suhteliselt märkamatu, kui vöö ja rinnarihm korralikult kinni on. Eelmise koti õlarihmad höörusid pikapeale mu pluuside küljed väheke karvasteks, uuel ei tundu vähemalt esialgu seda probleemi olema.

Eks kui olen kotiga vähe rohkem tuttavaks saanud, siis ehk teen talle mõned uuendused külge. Ei midagi drastilist, sest tegu siiski peaaegu et väga hea kotiga.


Eestis tegutseb Millet edasimüügiga Xadventure.

Suverõõmud

Olen väga jäätisemaias. Aga jäätis paganas on viimasel ajal nii kalliks läinud, et poes ei raatsigi teda eriti osta. "Eriti" on minu puhul siis mitte iga poeskäiguga liiter. Keegi aga mõtles välja, et ilm peaks soojaks minema ning päike hullult kütma hakkama. Need ei ole elamisväärsed tingimused, kui pole võimalust end jäätisega jahutada. Seega olen ma nüüd ülirõõmus, et sai külmkapi sügava külma ossa niipalju ruumi tekitatud, et sinna 5L potsik sisse mahub. Nimelt on sellise koguse korraga ostmine kokkuvõttes mitmeid kordi odavam, kui ühe liitri kaupa. Ja kohe mitu purki kirsikompotti ostsin kah juurde, sest valge jäätis ilma kirssideta on nagu musta nahksisuga auto soojal suvepäeval ilma konditsioneerita. Ja kuna seda jäätist juba piisavalt sai muretsetud, siis kõrvale ka natuke mahla, et soovi korral oleks võimalik üks värskendav jäätisekokteil valmis meisterdada. Mmmm....
Kõigile kirssidega palun!

Peaks mürgist linnaõhku importima hakkama

Mürgise linnaõhu kasulikusest saab aimu siis, kui on juba õhtupoolik, päike on loojumas või juba metsa taha vajunud ning viibid kuskil MITTE mürgise linnaõhu piirkonnas. Nimelt tähistab päikese otsene kadumine vähegi linnast eemal seda, et välja ilmuvad need kõige verejanulisemad elukad. Massiga lennaatkase peale, ning elu muutub koheselt kaunis talumatuks. Eile õhtul autovarjualuse karkassi püstitades oligi just selline olukord. Nii kui kollane kera puudelatvade taha tuttu läks ujusid kuskilt välja metsikud sääskede hordid. Nad ei valinud keda imeda või kust imeda. Isegi väike põnn oli sääskedest tihedalt ümber piiratud. Nüüd peab midagi välja mõtlema, sest tulevikus terved õhtud toas istuda nagu ei tahaks ja kaalulangetamine sääskede abil ei ole kah see kõige õigem variant.
Aasta-kaks tagasi reklaamiti kuskil mingit sääsehävitajat. Et paned aga mingit värki sisse ja see siis podiseb terve hooaja läbi hävitades ümbruskonnast enamuse vereimejatest. Loomulikult oli alginvesteering suur ning ka ülalpidamiskulud parajad, kuid eile tekkis mõte, et peaks vist naabritega mitme peale sellise seadeldise muretsema. Nüüd vaja ainult meelde tuletada, mis asi see oli ja kust selliseid saab.
Variant on muidugi ka OFF'i kasutada, kuid pooled meie perekonnast seda mürki oma nahal ei kannata ning neljandik perest on veel nii väike, et talle mingit erilist jama peale määrida ei tahaks.
Hüva nõu on kallis...

Kaardialuse minevik, olevik ja tulevik

Et rattaga kiirelt ja muretult orienteeruda on vaja head kaardialust. Tingimusteks siis pööratavus, pealt kiletatud vihma kaitseks, lihtsalt avatav, suhteliselt jäik ja lenksust piisaval kõrgusel.

- Alustasin, nagu iga teinegi, loomulikult kaart käes ja hambus liikumist. Muidu hea järge pidada, aga lenksust vaja ju kah kinni hoida. pealegi kui kaart pole kiletatud, siis läheb asi vähegi niiskema ilmaga kiirelt käest ära. Nii ei tahtnud kaua jätkata ja hakkasin uurima kust ja mida saaks

- siis sain mingi vahe kasutada krõpsudega lenksu külge kinnitatavat kaardikotti. Suurim miinus oli pööratavuse puudumine ja kaartidega kehva(aeglane) manageerimine. Oli laenuks ja kasutasin vaid hädajuhul ja pikematel trettidel.

- järgmine versioon oli mingi isetehtud laenuks saadud alus. Keerles ühe M6 poldi otsas ning pöölemise jäikust sai reguleerida mutriga. lenksukinnitus oli korralik, kuid vahelüli lenksukinnituse ja kaardi vahel oli natuke pehme. Kaardi kaitseks oli kasutatud läbipaistvast kilest dokumendikausta, mis sulgus üle serva trukiga. Kokkuvõtvalt täiesti töötav riistapuu, kuid plate oli lenksuga natuke liiga lõdvalt ühendatud ning seega oli kaardilugemine raputamise tõttu väheke raskendatud. Ja kuna pinget sai sättida vaid väga väikese puutepinnaga (polt ja väike seib), siis ei saanud seda pinget hästi timmida ja kaart keeras alatasa ise eest ära. Ka see mudel ei püsinud minu käes kaua, kuid tean, et seda kasutatakse siiamaani edukalt ja mõnikord natuke vähemedukalt :)

- järgmise versiooni tegin juba ise käepärastest vahenditest. plateks vineeritükk ning kaardi kaitseks samasugune dokumendikaust. Lenksukinnitust mul head polnud, kuid natuke alumiiniumtoru ülejääke, puur, viil ja saime hakkama. kinnitamiseks oli ainult kahte nr 10 võtit vaja. Vahetükk oli enamvähem samasugune painutatud lattraud kui eelmisel, kuid seekord alumiiniumist. Põhiline erinevus eelmisega oli see, et kontaktpind plaadiga oli vahetüki paremini disainitud ehituse tõttu tunduvalt suurema diameetriga (umb 6cm) ning seetõttu oli ka plate pööramine paremini timmitav ning iseeneslikku pöördumist esines vähem. Viga oli aga selles, et puutepind vahetüki ja plate vahel oli ringjoone kahes punktis ning see põhjustas plate ebaühtlast paindumist, mis omakorda põhjustas vineeritüki osalist väsimist ning mis omakorda põhjustas mingi aja pärast iseeneslikku pööramist. Sellise asjaga sõitsin ringi ümmarguselt võttes 2 aastat. millest viimane aasta möödus uue mudeli väljamõtlemise ja disainimise tähe all. Jõudsin vahetada ühe korra plaati ja lenksukinnitust ja vähemalt 2 korda kaitsekilet, kuna see kas siis muutus krimuliseks või purunes padrikus ragistamise tagajärjel.

- nüüd on mul päris hea asi. Plate ja kaitsekile on pärit veel vanalt mudelilt, kuid need vahetan varsti paremate vastu välja(20.-). Suurem muutus on toimunud aga kinnitus ja pöörlemismehhanismis. Kinnituseks ostsin poest kahe toru seinale kinnitamise jubina(20.-). Saagisin selle pooleks ning lasin metallribaga kokku keevitada nii, et tekkis lenksust kinni hoidmise mehhanism, kuhu peale saab midagi korralikult kinnitada. Metallriba muideks on taaskasutuse jumalate meeleheaks mu vana ja katkise pedaali plekkriba (0.-). Siis ostsin 110mm kanisatsioonitoru pimeda(15.-) ning kruvisin selle tugevalt eelneva konstruktsiooni peale servad üles poole. Siis jäi üle muretseda üks peitpeaga pikk M6 polt(1.-) millel on sisekuuskant pea(neid on vaja tikutulega taga otsida) ning liblikmutter(2.-) plate kinnituseks. Tulemuseks on jäik süsteem, mille pöörlemistihkust saab lihtsalt liblikmutriga reguleerida ning puutepunkti 100mm raadius annab just sellise tundlikkuse, nagu vaja. Kui vaja veelgi paremat haakumist, siis võib kanalisatsioonipimeda servade peale kummiriba installida, kuid selle vajaduse üle otsustan peale tõsisemaid katsetusi.

upgreidida saab veel

• plaati mis võiks olla läbipaistev kerge peaaegu jäik plastik.
• pealmist kilet, mille materjalist on mul hea ettekujutus, kuid mida ma pole veel kuskil poes näinud
• pealmise kile kinnitust mis võiks olla avatav mitmest küljest, kuid samas piisavalt ilmastikukindlalt
• kaardi valgustust öisteks sõitudeks. Siinkohal jätan esialgu veel oma superidee avaldamata. Kui realiseerin ja norm välja tuleb, siis näete.

Ja kui ma ükskord multimiljonäriks saan, siis äkki kunagi ostan endale miry aluse. Aga ma usun, et selleks ajaks on mu enda alus juba nii täiuslikuks timmitud, et miry oma jääb kaugele seljataha.