Metsaradade hirm

Peale pikka uurimist ja erinevate variantide proovimist olen leidnud oma uue(kellegi vana) ratta. Nimeks suhteliselt hästi minu psühhotüübiga sobiv nimetus: Author Introvert. Masin küll juba hea mitu aastat metsaradadel sõitnud, aga tähtsamad jupid kõik vahetatud või siis heas töökorras. Kõige tähtsam on aga ratta kaal, mis käega katsudes on hoomamatu. Isegi naisuke ütles selle kohta "ühe sõrme ratas". Ütleme nii, et peale seda, kui oma vanalt saanilt igasugu jubinaid(pedaalid, sadulakott, porikad, pump, kaardialus, ...) ümber tõstsin muutus ratta kaal oluliselt suuremaks. Aga lapse abiratastega kolakas on endiselt kaalukam.
Pühapäeval saab teada, kuidas vokk ka võsas ragistamisele vastu peab. Enne aga peaks natuke uut tüüpi käiguvahetussüsteemi käe sisse harjutama. Endiste tavaliste shimano trigerite asemel on nüüd rapidrise ja dualcontrol lingid.

Teadmisi on vaja edasi anda

Vahepeal sai likvideeritud üks aasta vanune võlg ehk siis tiimikaaslastele väikene köiekoolitus korraldatud. Ei midagi keerulist, vaid sellised põhilised elemendid, mis seiklusvõistluste käigus ette võivad tulla.
Loomulikult laskumine. Alguses nii, et julgestuspunkt kuskil kaugel üleval ja väga lihtne end vaikselt köiele lasta ja tunne kätte saada. Pärast juba ülevalt kaljuserva pealt nii, et köie kinnitus jalgadega ühel kõrgusel. Ja ikka haarav julgestuseks küljes.

Teiseks mööda köit üles minemine. Alguses mööda kallakut ühe haaratsiga(haarav bäkapiks). Hiljem ühe haaratsiga mööda vertikaalset ja libedat seina mis harjutas puusanõksu. Siinkohal andsin edasi ühe väikse nipi, kui seinalt üldse tuge ei saa ja teist haaratsit pole.
Ja siis veel tõus kahe haaratsiga vabalt rippuval köiel (ilma mingisuguse seina peale toetumise võimaluseta).
Ja et asi liiga igav ei oleks siis panin lõppu veel ühe tehnilisema harjutuse vabalt rippuval köiel kahe zumaariga tõusmise pooleli jätmine ja alla laskumine ehk siis kuidas köiel rippudes intelligentselt ja turvaliselt oma liikumissuunda muuta.

Peab nentima, et kõik õnnestus peaaegu et plaanipäraselt. Oleks aega rohkem olnud, oleks veel mõned huvitavamad asjad teinud, aga ehk mõni teine kord. Jääb ainult loota, et käesoleval aastal tuleb tiimile edasi antud teadmisi ka praktikas kasutada.

Reguleerime reguleerimatut.

Sõidan mina rahulikult hommikul tööle ja aeg hakata üle tee minema.
Roheline tuli hakkas vilkuma, aga ma jõuan rattaga veel ilusti üle tee sõita. Sellega ma aga tõesti ei arvestanud, et üks ilusti puhtaks pestud pärlmuttermustas maastikuautos tüüp kavatseb tuima näoga enne jalakäiate rohelise vilkumise lõppemist ja loomulikult ka enne autodele punase tule roheliseks vahetumist gaasi anda. Õnn, et mu ratas praegu nii juust on ja pedaalile tugevamalt vajutamine vaid ketti üle viskab. Muidu ehk oleks kiiremini sõitnud ja auto alla jäänud.
Maasturioperaator aga lasi surrdi küljeakna alla ja pahandas minuga valjuhäälselt: "Kurat sa pead ju tee ületamiseks ratta seljast maha tulema!"
Ee, kas tõesti, kui ülekäik on fooriga reguleeritud? Pigem oleks pidanud mina talle käratam, et sa pead ikka enne rohelise tule ära ootama, kui reguleeritud ülekäigurajale sõidad!

Vot sellised tüübid rallivad hommikuti järve kandis pärnu maanteel.

Ära mõlast lahti lase...

Eelmisel nädalal olin audis. Suisa leviaugus, kui koolitusel olemist ja interneti puudumist nii võib nimetada. Aga see-eest sai kolmapäeval (või oli see siiski neljapäeval) üle tüki aja jälle kummipaadile õhk sisse puhutud ja väheke raftingut tehtud.
Jägala all siis, sest ega mujal eestis (Tallinna lähistel) ju sellist vetemöllu ei leia.
Kahekesi paadis ja nii 4 korda. Kõik korrad oli paat lõppu jõudes ääretasa vett täis ja hargivahel rippuvad elutähtsad organid loksusid külmas vees.
Aga see polnud veel midagi. Ühes augus nimelt toimus meil ebastandardse kaalujaotuse ja ebapiisava kiiruse koosmõjul selline asi, et uuriti järgi mismoodi see paadipõhi ka välja näeb. Õnneks hoidis käsi ikkagi nöörist kinni ja juba 200m pärast olimegi jälle mõlemad paadis.
Aga tegelikult on raftimine tore. Eriti väikese paadiga, mida laine ikka loksutab ja mida annab ka ise kuskilepoole mõlaga nügida. Muidugi kui minna kuskile tõsisema jõe peale, siis peab ka tõsisem alus olema, aga kodukamaral kõlbab minu punn küll.

Ilmal on meeldivad vimkad varuks

Mainisin, et hooaeg on läbi.
Aga oligi ju. Kuni tänaseni, mil lõpuks ometi võtsin kätte(leidsin aja ja paarilise), et minna Rannamõisa olukorda tsekkima.
Jääd oli rohkem kui minu viimase kontrollreidi ajal ja tegin ka ühe kiire sutsu ära.
Kuna vahepeal on kõvasti liiva alla varisenud, siis on nõlv veelgi lamedamaks muutunud ja teist korda enam alla-üles ronima ei kutsunud.
Olin küll esimene kirkajälgede tekitaja, kuid meie lahkumisel saabus sinna ports rohelisi kahe köiehundi juhendamisel.
Õhtuks ilmselt on jää päris pudruks toksitud.
Mina aga lähen homme hoopis kuskile mujale. Ja loodan, et seal mõnd toredat seltsilist kohtan ja et jää pole minu kohalejõudmise ajaks veel päris ära ronitud.

Nüüd aga varsti koju lastega lumehange hullama.

Vildi koht on kapi all.

Nädalavahetusel klopsisin vanadest mööbliplaatidest ühe ajutise kapi kokku. Et põrandat kaitsta sai sinna alla vildiribad liimitud. Ja et neid vilte mitte värske liimiga koos kokku pressida, siis sai kapp liimi kuivamise ajaks ilusti selja peale seisma jäetud.
Poiss va kurinahk ja osavnäpp aga avastas, et neid vildiribasid on väga tore sealt kapi jalgade küljest maha kiskuda. ja siis selle liimise vildiga kõik kohad ära mäkerdada.
Oi ta selle eest sai....
Aga kappi ju vaja ja põrandat vaja kah kaitsta. Liimisin ribad tagasi.
Poiss va kurinahk leidis jällegi ühe hetke ja naksti oli enne minu kiiret kohalekargamist kaks vildiriba kapist irdunud nagu eimiskit.
Nüüd sai poiss veel rohkem ja pikemalt...
Aga lootus, et minu uuesti külge liimitud ribad püsivad oma kohal oli ennatlik. Üks hetk tuli põnn jälle minu juurde kurtma et näed mis jama mul siin käe küljes on ja üldse ära ei tule. Kuna ta rääkida veel eriti ei oska, siis kostus see nagu temperamentse väljamaalase tähtis jutt. Eino siililegi selge, et see on liim.
Ei olnud isegi niipalju pealehakkamist, et oleks poisile andnud...
Õnneks läks ta nüüd varsti magama ja vildid said oma kohtadele.

Kahekesi ikka parem kui üksi

Ronimas käiakse teadupärast ikka vähemalt kahekesi. Sestap siis peetakse ka paarisronimise võistlust, kus põhirõhk erinevatel ronimistehnilistel nüanssidel.
Kevadistel (jää)ronimistel oleme meie nüüd kolmandat aastat. Kahel eelmisel oleme saanud teise koha, kuid nüüd võtsime endid korralikult kokku.
Aega meil asju läbi arutada oli, kuna loos pani meid viimaseks paariks ja sai siis kogu trass ja tegevused enamvähem täpselt paika pandud.

Kõigepealt altjulgestusega ronimine (must) kuni baasini 1. Pidi panema 3 julgestuspunkti, millest üks mul kogemata kombel kehvasti juhtus ja see köit sikutades välja tuli (+1 trahviminut).
Siis pidi tegema vähemalt kolmest punktist baasi ja paarilise üles julgestama.
Peale seda tegime esimese eesliikujavahetuse nii, et alt tulija pani kohe mööda fikseeritud köit edasi (sinine) üles kaljunuki poole.
Kui ka mina üles jõudsin liikusime sama fikseeritud köit mööda tagasi omatehtud baasi juurde.
Siin siis järjekordne eesliikujavahetus
nii, et mina läksin haarava ja zumaariga mööda diagonaalköit üles (kollane), seadsin pendli köie paika, laskusin tagasi baasi ja tegin pendli baasi number 2, mis oli juba kohtunike poolt paigas.
Kui julgestus valmis, siis sai teisel pool baasi maha võtta ja pendliga järgi sõita. Siin tekkis meil teine apsakas ehk siis pendli alguspunkt asutus liiga madalaks ning paariline ei jõudnud baasini.
Ronimise ja käe ulatamise kaasabil (umbes nagu juuresoleval pildil) saime aga kenasti jälle kokku ning asusime pendlit maha võtma.
Siinkohal kolmas apsakas või siis õigemini kerge segadus. Nimelt oli meil pool köit selga keritud ning see juhtus just see pool olema, mis oleks sobinud pendli mahavõtmiseks läbi tõmmata. Väikene peataolek päädis sellega, et võtsime teise otsa lahti ja tõmbasime 30m köit läbi.
Nüüd jälle eesliikujavahetus ja zumaariga mööda tõusuköit üles (punane).
Üles puu külge baas, ja selle pealt üles julgestus.
Nüüd veel laskumine (roheline), kus mina viimase tulijana puterdasin eraldusköie, haarava ja kaheksaga natike rohkem, kui oleks pidanud ning all me õnnelikult olimegi.

Aeg mälu järgi koos trahviminutiga 31:32 ja esikoht ligi 3 minutilise eduga järgmiste ees.
Tänusõnad siinkohaaal peaaegu et uhiuuele 60m köiele, mis kahjuks natuke mudaseks sai.

Pildid meist on virutatud internetist, ülejäänud nagistasin ise.