Sädemed asfaldil ja lumi püksis

Nagu ikka loositi meie võistkond päästetööde võistlustel esimeseks startijaks, mis tähendas kiiret valmistumist ja lumme jälje sisse lükkamist. Käesoleval aastal muidugi on see lumeteema üldse vähe omamoodi teema.

Niisiis, kuulasime ära suulise juhendi, mis muidugi erines kirjalikust versioonist vähemalt poole võrra ning sättisime oma tegevused vastavalt sellele.

Kuluaarist üles minemine oli käesoleval aastal käkitegu. Julgestusköit poleks tegelikult vaja läinud(aga reaalses elus on alati vajalik) ja sellega läks suti aega. Samas aga polnud see võrreldavgi ajakuluga, mis tuli kanderaami paksus lumes tassimisest. Neljakesi liikumisest võis ainult unistada ja kõige parem moodus mis meie liedsime oli selline:

1 mees liikus ees ja tegi jälgi ning valis trajektoori. Tema järel kõndisid kaks raami tassijat, kellest esimene sai astuda jälgedesse, aga tagumine jälgi ei näinud ning sumpas enivei paksus lumes. Neljas kõndis taga ja hingeldas. Iga nati aja tagant pandi raam maha ja kandajad kukkusid hingetuna kõrvale paksu lumme ning vabad liikmed astusid nende asemele. Niimoodi aegajalt jääst läbi vajudes ja ukerdades jõudsime uuesti seina alla ning hakkasime nukku elustama. Tollel oli nina väga kange ning elustajal näpud nõrgad, seetõttu pani suur osa õhku vasakule. Küliliasendi ja lahastamise kohta märkusi tähele ei pannud seega ehk läks õnneks.

Nüüd altjulgestusega üles (puurid ja mingi imelik kohtunikuköie ja haarava sõlme kombo, mille eest mulle kui laisale haarava sõlme liigutajale minuteid otsa lajatati). Sekeldusi oli veel kanderaami ja saatja julgestusköitega, mis ei tahtnud vabatahtlikult liikuda. Selle võrra sai aga ülessikutamise köit juba tõmbamise ajal ilusti kotti ära toppida.

Kannatanu uuesti alla saatmisega läks mingit mõttetut sebimist serva peale liikumisega ning pingutusköie otsa alla viimisega. Ülesanded läksid vist omavahel sassi ning oli hetkeline peataolek ja segadus. Köie pingutamisel oleks seekord piisanud vaid kergelt sikutamisest, kuid alumine tiim lõi sellele käega ning köis tõmmati sirgeks kui pillikeel. Selle tulemusena jõudis kanderaam poolele teele Soome.
Otsa lahti päästmine ja topeltköiega laskumine läks peaaegu veatult ning mul ei läinudki palju aega, kui ma olin juba ees liikujatele järele jõudnud.
Nüüd aga läks sumpamiseks. Mida lähemale Tabasalule, seda sügavamaks läks lumi ning seda nõrgemaks muutus koorik. Viimane lõpp oli selline, kus lumi oli puusani ja pealmine koorik ei kandnud isegi mitte roomates. Trepini jõudes olime kõik täiesti käpikud. Hoolimata sellest aga võeti üleval serva peal kerge jooksusamm üles ning vahelduva eduga kõmpides ja sörkides sai viimase laskumise poole liigutud.
Viimase laskumise ettevalmistamiseks liikus meil tandem ees, aga mingi arusaamatuse tõttu tekkis segadus ülemise baasi tegemisega ja laskuma hakkamisega. Lõpuks olime ikkagi kõik pundis koos ja ükshaaval tilkumisest polnud mingit kasu. Minutike lisandus veel sellega, et mäele jäetava aasa pidin parema puudumisel tegema slingist, ning selle jaoks oli vaja köie ots uuesti üles tõmmata ning lindist läbi ajada.
Kokku saime aja 03:25:00, millest 8 minutit trahvides. See teisendus teiseks kohaks. Kui nüüd esimestega võrrelda, siis esimene jupp (nurgast üles ja kanderaami tassimine) oli meil 14 sekundit aeglasem, kuid meil oli tallumata lumi. Teine jupp ehk siis kanderaami üles ja alla transportimine (tehniline osa) oli meil 5 minutit aeglasem. Ilma pusserdamata tehes oleksime olnud kiiremad. Suur vahe tuli aga sisse viimase jupi ehk jalgsimatka osas, kus kalda all liikumine oli meil vastaste poole tunni asemel terve tund. Siin mängis rolli ilmselt nende parem vorm ja kindalsti kohe parem rajavalik. Nimelt kui meie hoidsime kalda ligidale, siis nemad liikusid pigem vee piiri lähedal. Seal oli kandev koorik ja liikumine lihtsam.
Kokku 32 min vahet kolme tunni kestuse kohta on ikka väga palju. Mis muud kui nõrgad ja saamatud oleme.

Tegin ajalugu

Möödunud nädalavahetusel saabus kevad. Seekord saabus see minu jaoks Rannamõisas jääd toksides. Või noh toksida ei saanud just kuigi palju, aga tegevust oli küll. Esimene etapp siis kiirusronimine.

Juba enne olin otsustanud, et tehke mis tahate, mina seda pagana fifiga mööda seina jooksmist ei tee. Selle asemel siis korralikult kaks kirkat käes nagu see jääronimine ikka välja peaks nägema. Pealegi sai sel aastal vaid vahetult enne võistlusi korra fifiga jääl liikumist proovitud ning see tundus nii ebaloomulik ja kõikide arusaamadega vastuolus olev.

Esimesel rajal tuli palju pusserdamist. Kõigepealt ei saanud kohtunikukarabiini lahti ja endale külge ning kui ükskord sain, siis läks valesti vöösse. Mitte et oleks lahti jäänud, vaid sattus kogemata ka läbi laskumisvahendi karabiini. See aga tekitas üles jõudes probleeme laskumisköie sättimisel.

Lisaks ka natuke ebakindel randmeliigutus kirka löömisel ning tuligi aeg 1:52. See oli korralikult õhku täis aeg.

Teisel rajal õnnestus vältida peaaegu kõiki jamasid. Vaid mõni ebaõnnestunud kirkalöök raja lõpuosas. Hoolimata natuke raskemast rajast tuli ajaks 1:48

Kahe raja kokkuvõttes sain aga siiski mõne sekundilise edu ning kõige väiksema numbriga medali kaela. Kõige rohkem rõõmu aga valmistab see, et vähemalt oma ajaarvamise järgi (viimased viis aastat) olen ma esimene, kes on selle seinajooksu võitnud ronides kahe kirkaga.

Palju õnne mulle ja jääronimise liikumisele eestis. Loodetavasti saab järgmistel aastatel sama tendentsi veelgi näha ning (ühe)fifiga jooksmine jääb unustusehõlma.

Ametlikud tulemused JK Alpiklubi lehel

Mõned päris ilusad pildid nädalavahetusest on leitavad Veiko Jakovets'i lehelt

Jääronimine meedias

Nädala alguses oli Osoonis kajastus ühest Valastel turnimisest. Fookus muidugi saatejuhil ja instruktoril, aga igati tore ala tutvustav lõik.

Alt vaadates oli algus väga kahtlane ja tunne, et ega sealt kaugele ei jõuta. Kuidagimoodi aga hakkas kirka seina jääma ning poole seina peal tekkis kätte juba õiget lööki meenutav liigutus. Sealt edasi läks juba liikumine ladusamalt. Kui huvi oleks, hakkaks hammas juba mõne ronimispäevaga päris toredate liinide peale.

Kaameratöö muidugi oli piiratud võttenurkade tõttu kesine. Ei-ei, kõik on tore, lihtsalt sellises augus nagu see Valaste juga asub on võimalik ikka väga kenasid võtteid teha. Aga selleks peab ilmselt kaameramees ise nati (rohkem) ronimisega tuttav olema ja teadma, mis ja kuidas erinevate nurkade alt võetuna pildile jääb. Eks me kõik ole teinud(teeme siiamaani tegelt) neid altvaates pilte, kus paistab suurelt inimese kõige jämedam kehaosa.

Aga kes ei näinud, siis ETV lehelt saab järelvaadata.

Luigetiivad pimeduses

Üks oli komandeeringus, teine pani ebaviisaka tala ja kolmas sai selle talaga piki ajagraafikut.
Nii siis oligi, et Rannamõisas kummi venitamise asemel vedasid autorattad kaht järelejäänut hoopis Türisalu pangale ning vaadati sealsed väärtused üle. Esimene väärtus oli käesoleval aastal kasvanud tavapärasest tunduvalt paremale. See aga polnud oluliselt muutnud seina profiili. Mängisime seal mõned korrad purikast üles hiilimist.

Siis aga läksime ümber nurga ning tegime korralikult nii-nagu-peab kaks marsuuti. Noh 25m ja 40m. Parempoolne rada võiks tegelikult kulgeda punktiiri kohalt, aga kalju julgestusvahendeid polnud kotis ning see jäi kahjuks tegemata.


Viimase lõpus oli ainsaks järgironija julgestamise variandiks lumeankur. Õnneks on praeguseks hanged looduse poolt juba nii tugevaks pressitud, et pole väga karta vaja. Oleks ilmselt piisanud ka ühest otsapidi lumme lükatud kirkast, kuid proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud mina seda ilma teravikuta kirkat lume sisse rammitud.


Koormasin ühte, aga niisama igaks petteks teine kah kõrvale valmis.

Kirka vs. Lumi

Ühel õhtul mõtles kirka, et on ilgelt kange tüüp ja hakkas lumega tüli norima. Lumi omalt poolt ei olnud kah päris papist ja hakkas vastu. Õiglase tulemuse nimel panid kohtunikud kirkale sõra külge ja uputasid lumme. Peale pikka madinat ja rabelemist väljus kirka lumest küll ühes tükis, kuid vastane oli talle korraliku koosa andnud, niiet pead ja jalad olid suhteliselt krussis.

Nüüd ei hüppa see kirka enam kellegagi. Vähemalt mitte enne, kui on endale uue keha muretsenud.

Endiselt on parim koht eestis Valaste

Praeguseks on põhijuga jäme ja üles välja, aga sellele lisaks on jää ka kevadiselt pehme ning ronimine lausa käkitegu.

Parempoolne püstisem purikas on endiselt püsti, kuid on ülevalt otsast väheke lihtsamaks muutunud. Ja otseloomulikult aitab kõvasti ronimisele kaasa see, et kirkat lüües jääb see kinni, mitte ei eralda seinast suuri ja pragulisi lahmakaid.

Esimese liigutusena sai ronitud parempoolset purikat ning üllatuseks olin varsti üleval väljas.

Teise liigutusena sai põhijuga puuritud ning hoolimata sellest, et jää oli kohati väga kihiline ja puuri ei söönud, oli minek lihtne ning üles saamisega probleeme ei tekkinud.

Hiljem siis veel mõlemat purikat nii ja naapidi. kiirelt ja aeglaselt, ühtede ja teiste kirkadega. Jäi vist nii, et parimad ajad keskelt (25m) 56 sek ja parempoolne (20m) 1:26. Üldiselt kui teha kiiruse peale kaks korda järjest, siis teine kord on kiirem. Põhjust tasub otsida ronimise tehnikast, mitte musklist. Kiiruse peale ronimisel tuleb eriti teravalt esile, kuidas oma jalgu ja käsi seinal paned ja liigutad. Kas kulutad liigselt aega ja energiat või mitte.

Igal juhul tasus päev sellele kulutada ja kui seda aega nii napilt poleks ja talv kauem kestaks läheks veelgi. Kui praegune ilm kestab, siis parempoolne purikas tuleb tõenäoliselt ülemise otsaga varsti seinast lahti. Keskel jätkub rõõmu ehk nati kauemaks, sest jäätorn on ikka kaunis massiivne.

Ahjaa, üldine arvamus oli, et üle WI3 sellele keskmisele ikka anda ei saa. Puudub teisel ju ainumaski (peaaegu)vertikaalne jupp. Samuti sai kõik puurid keeratud ilusti jalgadel seistes.

Kõrval asuv purikas aga ootab alles altjulgestuses vallutust. Raskus peaks sinna WI5 juurde jääma.

Minul vähemalt seekord veel julgust ei olnud.

Laupäev lumes

Laupäev on tore päev, eriti kui seltskond toredaid inimesi külla tuleb ja saab lumes möllata. Ja et hiljem ei saaks mind raja valikus süüdistada jätsin metsa vaid mõned vihjed, mille abil pidi õige sihi seadma. Esimese andsin stardis kätte.

200m tänava algusega samas suunas liikudes jõuad kraavil oleva sillani. Silla all on järgmised juhised.
Minu kurvastuseks ei hakanud keegi diagonaalis üle lumise ja võsase krundi minema, vaid otsiti ikkagi nurga tagant see teerada üles.

Kraavi mööda allavoolu liikudes jõuad 450m pärast kraavide ristini. Teel loe üle mitut jäneserada näed. Ristist 10m raadiuses leiad uued juhised.
Esimesed jalad vajusid kraavi jääst läbi saja meetri sees, siis üritati natuke aega mööda kraavi serva sumbata, aga seal oli lumi põhjatu. Lastel ainult oli hea lihtne, neid ju lumekoorik kandis. Üpris varsti kujunes välja uudne liikumisviis, mis sisaldas endas käputamist ja roomamist. Niimoodi sai kõige kiiremini edasi, aga oi-oi need kindad ei jäänud kuivaks.

Mine kirde suunas lageda peale, mille äärt mööda liikudes jõuad teeni. Mööda teed põhja poole jõuad sillani. Silla kõrval oleval torul on uued juhised. pikkus 590m.
Teeni jõudes jagunes seltskond kaheks ning väiksemad suundusid koos saatjatega kodu poole tagasi. Ignorantsemad aga olid esialgu veel optimistlikud ja otsisid uusi vihjeid. Torust muidugi oli vaja kõigil üle minna. All oli puudu veel vaid sügav ja mudane vesi pisikeste alligaatori silmade ja koonudega.

Kaart.Vali meeldivaimana tunduv tee, aga hoia silmad lahti, et magavale kitsele pähe ei astu. Pooled loevad kitsede radasid ja teine pool korjab üles kõik "rosin shokolaadis" kommid, mis silma hakkavad. Edasised juhised on punkti lähistel. Otsi.
Valikus oli mitu erinevat varianti, aga realiseerus ilmselt kõige vähesema lumega js kõige tsiviliseeritum trass. Vaid viimased 400m oligi vaja lumes roomata. Nalja(lund) oli nabani. Siia aga ei jõudnud ma ajapuudusel hommikul punkti välja tuua ja seetõttu tuligi järgmine vihje kotist välja koukida.

Liigu mööda turbamaardla äärt ida poole, kuni teise metsa keerava kraavini(680m), jätka mööda seda kuni kraavi lõpuni(350m). Suundu otse lõunasse 220m, ületa kanal. Mine risti(kanali suhtes) üle lagendiku(480m). 200m kaugusel on betoonpunkri lumine küngas. Sissepääsu juures on edasisesed juhised.
Kraavi põhi oli jällegi parimaks rajaks ehk siis vähima lumepaksusega koht. Küll aga pidi astumisega mõnes kohas ettevaatlik olema, et mitte väga lirtsuvaid varbaid saada. Kraavi lõppedes aga läks jälle sumpamiseks ning mõne koha peal oli vajalik ka madalam liikumisviis. Siin nägime ära ka retke ainukese looma, aga õnnetuseks oli keegi tal juba sisikonna ära söönud. Üle lageda minek ei olnudki kõige hullem, kuna seal oli lumekoorik üllatavalt tugev. Vaid iga 5-10s samm vajus läbi.

Sissepääsu kõrval maas on tõrvik ja tulemasin. Need on ehk abiks punkrisse peidetud 9 aarde otsimisel. Iga aare on tükk kaardist, mis kokku panduna juhatab sooja ja külluslikku kohta.
Otseloomulikult polnud mul hommikul aega tõrvikut valmis meisterdada ning seda asendas pealamp. Ülejäänud osalised kasutasid pimedas punkris liikumiseks telefone ja fotokatel leiduvaid fokusseerimislampe. Pikapeale ja mitmeid vihjeid hiljem olid vajalikud puzzletükid leitud ning algas kokkupanemine. et aga 9 tükilise puzzle kokkupanek liiga lihtne poleks said tükid eriti keerulise kujuga tehtud. Umb. 20 minutit hiljem olimegi niikaugel, et sai hakata edasi liikuma. See õnneks tähendas sooja sauna ja külluslikku kõhutäit.

Igaljuhul jäi õhku mõte, et kui lumi ära sulab läheb sarnane trass kordamisele. Siis aga peaksid ilmselt kalamehekummikud standardvarustuses olema.