Jõevett vahustamas

On mitmeid kordi kutsutud ja alati on ajagraafik tihe olnud. Seekord siis sai lõpuks ometi slallivõistlusele jõutud. toimus see Valgejõel Suru silla juures ning vahust vett oli seal kahes kohas.
Eelmine ja ainuke kord, kus olen istunud lühikeses süstas ning "vahuses" vees oli mõned aastad tagasi ning see oli üldse mu esimene süstas istumine. Seekord oli ootusi vooluga vähe paremini toime tulla ning kujundada arvamus, kas on tulevikus mõtet väikese paadi muretsemist kaaluda.

Esimene tunne peale paadiga veele saamis oli "Krt, see ei hoia ju üldse suunda!" ja teiseks, et "Sellega ümber minemiseks peab ikka kõvasti vaeva nägema". Tuleb välja, et mõlemaga panin puusse.Lihtsalt suuna hoidmiseks peab aeruga tööd tegema ning ümber minemiseks tuleb kallutamine ära jätta ning aeruga mitte tööd teha.

Rahulikuma vooluga kohtades tunnen ennast kindlalt. Manööverdamisega saan hakkama, aga loomulikult mitte nii kiirelt ja täpselt nagu slalomistid.
Kiires voolus olen koba. ei oska voolu "lugeda" ning õigel ajal õigele poole kallutamine ning hoidmine on veel müstika. Aru saan, mis tegema peab, aga välja ei tule.
Vastuvoolu väravad meeldivad mulle rohkem, kuna siis näen mis vool teeb ja olen rohkem "paigal".
Paat oli minu jalgade jaoks lühike ning päkad olid kogu aeg sunnitud asendis pinges. Krampidest hoidusin iga nati aja tagant jalgu vabastades. Õhtuks olid sääremarjad nagu oleks päev otsa varvastel kõndinud.

Kuigi vesi ei tundunud algul üldsegi külm, oli peale tunnikest(kahte) suplusi ja rabelemist kaldale tulles kerge võdin sees.

Aeruga mööda väravaid tagumine viskas lõpuks ikka väga villast juba. Keha ja pea sain ilusti läbi, aga siis panin nätaki aeruga kaikale pihta ning jälle trahv kaelas.

Tulemustest pole mõtet eriti rääkida. Põhivõistluse esimese sõidu lõpetasin pea alaspidi ning õigeks keeramine ei õnnestunud. Mütsi õnneks leidsin veest üles. Teisel sõidul jätsin mütsi maha ning sain aja kirja, aga nii taga otsas, et ülejäänud olid kalendriga eest ära.

Minu õnneks oli seekord toimumas ka eraldi algajate arvestus, kus rajale tuli teisigi rohelisi. Esimene sõit oli nurgeline. Vastuvooluväravatele ei saanud õieti alla sõidetud ning pärivooluväravatest kandis vool oskamatu kallutamise tõttu mööda. Aeruga muidugi tagusin väravaid kah. Positiivse poole pealt jäin püsti ning sain aja kirja.
Teine sõit oli juba parem. Taskutesse sai enamvähem korralikult sisse ning väga suuri silmuseid ei teinud. Aer käis muidugi ikka kolks ja kolks. Silla all tuli aga 19-nes värav ikkagi auringiga. Tulemuseks mitte kõige kehvem teine aeg.

Nüüd on aga see jama, et oma paadiga ma selliseid manöövreid teha ei saa. Isegi kui aega ja kohta leiaks.

Tagasikutsed

Petzl'il on viimane aasta suht must olnud. Kõigepealt tulid nad välja väga heade kirkadega, mis kadusid poelettidelt nagu poleks neid olnudki. Ainult et ei läinud paari kuudki, kui tuli signaal, et kahel neist on küljes korralik disainiviga ning need tuleb ringi vahetada 2011 sügiseks valmiva uue versiooni vastu. Nüüd selgus ka nende julgestusvahendi Gri-gri uue põlvkonna mudeli viga. Selle tõttu kes on endale jõudnud uue ja edeva Grigri-2 muretseda, siis kaaluge selle ringi vahetamist. Täiendavat infi leiab Petzl kodulehelt
http://www.petzl.com/en/outdoor/recall-replacement-grigri-2

Aga muidu on tegu igati korraliku tootjaga. Lihtsalt osade toodete turule toomine hakkab juba arvutitarkvara elutsüklit meenutama. Loodetavasti ei hammusta see nende tootearenduse tahet liialt tugevalt.

Pigi mu arm

Juba teab mis ajast on eestis teeehitusel kasutatud pigi. ikka nende pisikeste kivide omavaheliseks sidumiseks. On ju pigi selline ollus, mis hoiab kõikidest teistest asjadest kõvasti kinni ja lahti ei lase. Teada on ka see, et soojal suvepäeval muutub see pigi pehmeks ja määrivaks.

Eilse sooja päeva puhul leidsid kolm parajates aastates põngerjat, et see musta värvi kleepuv ollus on hiiglama hea maskeerimisvahend ning sellega käed ja jalad (ja muud kehaosad) kokku määrides on nii tore sõrmi nagistda ja üksteist "böö.."'tada. Millega nad aga ei arvestanud, oli see, et õhtu saabudes ei lase neid sellises olekus tuppa mitte üks normaalne lapsevanem.
Esimene katse oli küünelakieemaldiga. Kasu ei miskit. Neeger jääb ikka neeegriks.

Peast käisid läbi veel lahusti, bensiin ning naabri käest laenatav auto pigiplekkide eemaldusvahend. Kuna üks neist põngerjatest oli meil laenuks, siis ei julgenud päris bensiinileotisega pihta hakata ning otsisin katlamaja riiulite sügavusest välja kunagi sinna unustatud spets kätepuhastusvahendi. Karm keemia, mida kasutatakse töökodades räige roka maha saamiseks. Ma pole juba aastaid käsi nii mustaks saanud, et seda oleks vaja läinud.

Edasine tegevus meenutas ühes küljest traumapunkti tuba oma vatipatjade ja tupsutamistega ning teiselt sõjavangide ülekuulamistuba palja ihu, vooliku ja külma veega. Sinna vahel mahtus räige piinamiskamber hammustavate sitikatega, keda ei tohtinud (pigiste) kätega eemale ajada.

Ilmselt on nüüdsest need kolm inimhinge oma pigiga mäkerdamise õppetunni kätte saanud.
Lõpp hea, kõik hea.

Pilt siit

xdream rõuges.

Kanuu algas kiirelt ning mul ei jäänud väga aega trassi üle vaadata. Ja kuna seekord polnud mina kanuupunktide võtja, siis tegelesin rohkem mõlamisega. Päädis sellega, et punktivõtja pani jooksuga ning meie panime paadiga. Saime aga varsti aru, et ka kanuu pidi punkti jõudma ning seega tegime topelt tööd. Kolmandas punktis uuesti kokku saades olime suht kehval kohal. Mõned tassimised ja mõlamised hiljem sai juba kanuu läbi ning tuli kuival maal kohta parandama hakata.

Väikene jooksulõik ning saime hakata linnulaulusid kuulama. Sagimist oli kõvasti ja kõige selle vidina hulgast oli üks tuttav. Panime siis kiirelt paberile kirja mõned eesti levinuimad metsalinnud ning saimegi vaid kaks miinust.

Rattaetapp algas kangelt, aga kaart sai mõne kilomeetriga tuttavaks ning jõudsime 8-nda punkti lähistele. Või noh ma arvasin nii. Kogu punt hüppas ratastelt maha ning tormas võssa. Punkt pidi olema ju siinsamas lähedal. Suure ähmiga või hoolimatusest ununes kaart kaasa haarata ning varsti oli seis, kus punkti ei tulnud ega tulnud aga meil polnud kaarti. Aegajalt sai kaasvõistlejate paberitele pilgu peale visata, aga see väga ei aidanud ning polnudki muud võimalust, kui usaldada jälge, mis kuskile kaugusse kadus. Kuidagimoodi saime ikkagi punktini ning sealt tagasi ratasteni tulles selgus kurb tõsiasi, et siiski oli sinna kulgenud rahuldav rattarada ning me lihtsalt ei märganud üle heinamaa kulgevat tol hetkel õrna tallatud rada. Siitkohast ajaline kaotus kuskil 8min. Kohti kaotasime kah oma 15.

9->10 etapp sai valitud otse mööda väiksemaid radu. Natuke oli üle puude tõstmist, nati oli soppa ja tüma maad ning ohtralt tehnilist rattarada, kus korraks ka käpa maha panin. Päädis munamäe otsa sõiduga, kus olime oma eksimusest 10 kohta tagasi sõitnud. Võrreldes ringisõitjate ja otsetrügijate aegu, siis tulemused enamvähem võrdsed.
Kui vällamäe jalamile ratta ära pargitud sai, hakkas esimene tõsisem jooksukas. Ja kohe nii tõsine, et pool oli ülesmäge ning teine pool allamäge. Suunad olid paigas, punktid tulid ilusti vastu ning probleeme peale jaksu puudumise polnud. Peale 3,8km pikkuse etapi lõppu olime oma kohta mõne võrra parandanud.
Rattasõit suusaetapini oli lihtne, aga kogu tiimil polnud täiega laksamiseks piisavalt jaksu. Lõpus panin veel suusastaadionist mööda kah, sest kaart oli selle koha pealt nati kulunud olemisega ning ei teadnud kust ära peaks keerama. Sinna jäi ilmselt minut-kaks maha vedelema.
Peale suusatamist, mille lõpus me käpuli käisime, panime muidugi suurt teed mööda ajama, aga õigesse kohta jõudsime siiski kohale. Nüüd oli siis see hetk, kui pidi lunastama oma linnulaulu trahvipunktid. Meil läks kahe punkti otsimisele 3 minutit ning olimegi valmis edasi kihutama. Kuni vahetusalani polnud muud kui pedaale tallata ning mõnest teeotsast sisse keerata. Teevalikuid ei paistnud siis, ega ka nüüd rahulikult kaarti uurides.

Teise jalgsietapi kaks esimest punkti olid kerged. Seal vahel oli küll üks mülgas, mida pidi kopra moodi ületama, aga sealt sain õnneks tulema vaid mudase jala ja veritseva sõrmega. Hullem oli aga lugu 29-nda punniga, mis meie jaoks liiga ümmarguseks pähkliks osutus.


Millegipärast sattusime valesse soonde ning siis ei saanud enam paika. Ju siis aju ei tahtnud uskuda, et nii mööda panime ning korrektuurid olid rasked. 7 minutit hiljem saime aga lageda kaudu õigesse auku sisse. ning ka punktile ilusti pihta. Väljanägemiselt olid nad täpselt samasugused.

Jõge mööda liikumise alguspunkti (32) jõudmine oli meil vaevaline. Suuresti tingitud strateegia puudumisest, sest nüüd rahulikult kaarti vaadates oleks hoopis tesitmoodi liikunud. Kaotus 5min. Sealt edasi jalgupidi jahutavas vees sulistades oli aga mõnus.
Kiirelt kaks trossiga ülesõitu ning supsti kanuusse. Siin saime tassimised ja sikutamised hästi ning möödusime kahest tiimist.

Kõige suurem kaotus tuli aga 41-se ehk paisu otsimisega. Eelmisest punktist tulles kaldusime (minu juhtimisel) väga paremale ära ning punkti läheduses oli metsaalune lohasid tuugalt täis trambitud. Silkasime siia ja sinnapoole, aga suurt enesekindlust ei saanud enne, kui kuulsime mingit veekohinat. Kaotust tugevad 9 min.

Mööda külma veega oja üles pladistades tuli kõvasti puude vahel turnida. Lisaülesande alguses ei olnud mingit tahtmist korrakski seisma jääda, sest sääski oli nii et mustas. Tegin võimalikult kiirelt selle ülehaibitud trossil kõlkumise ühelt oru kaldalt teisele, oja mööda alla tagasi ning finishi poole. Jälitajatel jooksime lihtsalt eest ära. Tuimalt. Ju me siis lihtsalt olime piisavalt kaua ekselnud ning sellega seoses taastunud.

Finishis numbreid uurides selgus aga tõsiasi, et üks kanuu lõpupunkt on meil märkimata ning sealt saime laksaki 45 minutit lisaks.

Kokkuvõtes 36-s koht. Ilma trahvita oleks olnud kuskil 20 ringis ning kui sealt veel mingi osa vigu maha arvestada, siis sobiks täpselt 17-18ndale kohale.
Rada ise oli füüsiliselt nõudlik oma ligi 1200 tõusumeetriga. Mõnes kohas oli rattatrajektooril ka valikuid, kuid väga palju oli edasitagasi sõitmist (20,24,25)

Kogu kaasa võetud 3L jooki sai otsa ja lisaks kaanisin veel igas joogipunktis kuni pool liitrit juurde. Söögiga väga ei laristanud. 1 geel ja üks batoon, aga vist piisas.

Pildid Fotoluksist ning oma kaamerast, mille raja tagumise huvitavama poole ajaks olin vahetusalasse maha jätnud.

Lugemine läks sassi

Eelmisel kevadel sai proovitud Soodla jõge ning ebaõnnestumine jäi natuke kripeldama. Pealegi oli käänuline jõgi ikkagi huvitav sõita, mistõttu kolmpäevaõhtune trett sai seekord siis tehtud samal trassil.  Ilmselge plaan oli jõuda algusest kuni plaanitud lõpuni. Kaasa võtsin gepsu ning loomulikult lambi. Isegi eelmise suve sõitudel end õigustanud sae panin tekikummide vahele, et mõnest kohast ehk saab saagides lihtsamini läbi.

Esimeste käänakute järgi oli kohe aru saada, et vett on rohkem, kui aasta eest, mis andis lootust puhtama jõe suhtes. Natukene aega see tunne ka püsis, kuid mõne aja pärast oli siiski sisse-välja ronimine ülimalt tihe tegevus. Mõnes kohas aitas saag, aga üldjuhul oli pusa liiga suur või siis tüved liiga jämedad. Paadipõhi sai igaljuhul kiirelt mudaseks ning tihti sai arutletud igakordse põlle peale sudimise mõttekuses.

Peale jalakäijate silda olev keskmine kiire lõik oli seekord mõnus. piisavalt sügav vesi ning mõnusalt kiire ja võimas vool. Eks puude vahel manööverdamine muidugi selle tõttu vähe kriitilisem, aga polnud väga hullu miskit. Ilmselt on saanud ka vähe tagumikutunnetust harjutada.

Aega aga kulus tassimistele ja pugemistele meeletult ning me polnud veel lõpu lähedalgi, kui hakkas juba hämaramaks kiskuma. Kõige risusem koht aga oli imselt tolleks hetkeks juba selja taga. Tuli vaid edasi sõita.
Ilusa päikesepasitelise ilma ja hea kaameraga oleks nii mõnestki kohast väga maalilise pildi saanud, aga seekord sai vaid iseendale tarbimiseks mällu talletada.

Soodla asulaga kohakuti oli üle jõe üks sillake. Alt ei mahu, mööda ei saa. tegelesime parasjagu paatide tõstmisega, kui teispool kallast üks tüüp mõmises. Noh et tema on ikka purupurjus ja kas me ei aitaks tema masinat (jalgratast) üle silla. Ise ta võib kas või roomata, aga seda masinat tema üle ei saa. Ega kade polnud. sõidutasin masina üle silla ning vana ise sai kah kuidagimoodi tiira-taara üle. Temal muidugi oli aega küll ja tahtis pikemalt jääda juttu puhuma, aga meil oli veel mõni kilt sõita ning kell juba palju. Seega tegime sealt kiirelt minekut.

Siinkohal muutus jõgi mõneks ajaks juba natuke laiemaks ning risust puhtamaks, kuid selle asemel olid mõnes kohas sellised madalikud, kuhu kinni jäi. Ja loomulikult oli tolleks hetkeks juba nii pime, et enne liiva jooksmist midagi ennetavat näha ei olnud.

Enne päris lõppu hakkas kostma kohinat. Pime kah ja midagi ei näinud, proovisime kuidagi jõe servast seda langust piiluda, aga suurt aru ei saanud. Paistis vaid, et keskelt on järsk kukkumine ning ühelt poolt äärest nagu saaks sõites. Julge hundi rind pidi haavleid täis olema, niisiis panime sealt alla. Tea kas sai vale trajektoor valitud või siis oligi seal nii vähe vett, aga põhja kraapis väga valusa häälega. Kahe peale tulemuseks üks suplus ja üks lappimist vajav süstapõhi.

Nüüd veel mõned viimased käänud ning kogematakombel nägin lambivihus autonumbrit põõsast vastu helkimas. Kell on juba ammu miljon, aga lõpuks ometi sai see lõik sõidetud. Kestus 4:18 ning selle aja jooksul sai läbitud vaid 16km. Lõik ise on hoolimata puudest vägagi mõnus. Vähe lühema paadiga oleks ilmselt lihtsam manööverdada, aga saab ka 5 meetrise noolega hakkama. Sissevälja peab kuni jõe põhjalikuma puhastamiseni niikuinii käima.

Ja tõpraid (loe kopraid) on Soodla jõel meeletus koguses. Kui oli veel valge, siis sai näha paari elukat ka täies hiilguses. Hiljem, kui juba hämaraks ja pimedaks läks oli pea iga jõekäänaku taga tüüp, kes sabaga vett pritsis. Esimeses pooles mõtlesin, et no täna kohtun küll oma kümnekonna isendiga, aga kui oma sõiduga lõpuni olime jõudnud oli see number ilmselt seal kuskil 20 ja 30 vahel. Täiesti meeletu kogus.

Jõelähtme jõgi

See on see kitsas ja mõttetu jõgi, mida soojemal ajal pole olemas. mõnel juhul on ta küll olemas, aga kulgeb sügaval maa all ning süstaga sõita võimatu. Praegu kevadise suurvee aegu on ta aga lai ja rohke veega ning lausa kutsub paadiga sõitma.

Peale läksime Peningi juurest, kus kõige lähem tee oli jõest 200m otse üle põllu. Start sai antud kuskil 18:30 ning ees oli ootamas hulga kühveldatavat vett.

Jõgi ise oli sealpool rahulik. kus vähegi madalam koht, seal olid ümberkaudsed põllud vee all ning võsa vahel loksus tume vesi. Purded, kust normaalse veeseisu ajal pidi saama alt läbi sõita takistasid nüüd teed. Purded olid aga sellised loomingulised. Üks oli betoonist ümmargune kõgepingeliini post ning teine mingi metallsõrestik elektripost. Viimase alt oleks eskimoga läbi pääsenud, aga millegipärast polnud üldse tahtmist ennast ülemäära märjaks teha.

Kostivere juurest hakkas jõgi näitama rahutuse märke. Ühe silla all oli pisike langus, mis kõrget veeseisu arvestades muidugi suht sile. Aga kui saabusime karstialale Kostivere ja Peterburi mnt vahel, läks vool juba erksamaks. Siinseal oli näha keeriseid, saarte külgedelt jooksid tugevama vooluga liinid ning vool muudkui keris.

Enne suurt maanteed kostis kohinat ning tulid esimesed vahused laineharjad. Pika paadiga manööverdamine on nagu on, aga sai siiski küllaltki lihtsalt voolus püsida ning kivide vahelt läbi vupsata. Isegi viimases kurvis enne suure maantee silla alt läbi sõitmist ei visanud külge vastu kallast. Silla all oli kah mingi supp, aga mitte nii loopiv. Nüüd edasi oli natuke aega siledamat, kuid siiski küllalki kiiret voolu. Põhiline oht oli okstes, mis siitsealt üritasid kinni haarata.

Jõelähtme ja Koogi vaheline jupp kulges põllu vahel, kus mõlemal pool jõge vaid kivised vallid. Seal siis juhtuski see, et nägin esimest korda selgelt kobrast. päev oli juba veidike hämar, aga mitte veel pime. Ujus teine mulle vastu ja paadist nii paari meetri kauguselt mööda endal nina õhku ahmimas.

 Mida lähemale lõpule, seda äkilisemaks muutus jõgi. Vool kiirenes ning lained suurenesid. Vahetult enne lõppu Tuti veski juures oli üks õite vahune auk. Selleks ajaks aga oli tagumikutunnetus juba päris hea ning ümbermineku tunnet ei tekkinudki. Küll aga oli natuke probleeme okstega, kuhu vool paadi sisse lükkas ning natuke nägu ja käsi kraapis.

Tammi juures välja tulles oli taevas juba pime. Aega oli seekordsele rahulikule sõitmisele kulunud 2:36 ning pikkust näitas geps 20,1 km. peab nentima, et ajaline graafik püsis planeeritu piirides.

xDream avaetapp Tallinnas

Start.
Esimene jooks läbi vanalinna ja mööda joont kulges pulss punases. proovisin aga siiski joonest kinni hoida, sest vahepeal tundus, et osad jooksevad ühelt ja teised teiseltpoolt maja. Ilga jama, kui oleks seal massi järgi joostes vale punkti võtnud. Ilmselt aga mingit hajutust polnud ning rullialasse jõudes oli sagimist väga palju.

Me polnud just väga esiotsa ligidal ehk rullitades tuli kõvasti slaalomit teha. Minek oli aga hea ning järjest sai kolmestest puntidest mööda uhatud. Piritale rattaalasse jõudes olime enneolematult kõrgel 11-ndal kohal.

Sõitma hakates oli meil väikene peataolek ja üksteise silmist kaotamine, mis maksis koheselt pool minutit ning hiljem veel lisaaega punktide juures sabas seismise arvelt. Üldiselt läks rattaetapp normaalselt, kuid paar mitte nii head rajavalikut tuli sisse. 10 tuli minu jaoks liiga vara, mistõttu kohmetusin natuke kaardi kohal enne kui teiste tiimide järel metsa tormasin. 12-13 tulime põhja poolset risust rada mööda ning 15 juures ei leppinud tiimisiseselt kokku, kas võtame rattad punkti kaasa või mitte. Kui rattad maha jätsime ja teletornis ära olime jõudnud käia, olime kohal 15.


Ainuke ala, kus me füüsilise vormi pärast kohti kaotasime oli jalgsietapp ning kaotus toimus mägisel alal peale botaanikaaeda. Õnne meil kah väga polnud ning katakombides punkte otsides kulus konkurentidest omajagu rohkem minuteid. Esimese punkti leidmisel muidugi moodustati punkti ümber koheselt külakuhi ning löögile pääsemine polnud lihtne. Teise peilisin ma tasakesi teise korruse kaugema toa nurgast välja, käisin otsisin tiimikaaslased üles, hiilisime uuesti vaikselt tahatuppa, tegime piiksud ja hiilisime mittemidagiütlevate nägudega maa alt uuesti päikesevalguse kätte. Koht oli siis 19.

Edasine sisaldas palgikandmist ning kanuud, mille kestel säilitasime stabiilselt oma kohta. Olenemata küsitava väärtusega strateegilisest lükkest esimese kahe kanuupunktiga ning tuimast kühveldamisest sillaaluse punkti korjamiseks. Heameel on mul selle üle, et kõige pikem mõlamise ots oli meil hea ajaga ehk siis kätega tõmbamise jõudu nagu oleks.

Rullitamine tagasi kesklinna poole oli muidugi mõnus. Kuigi jalg väga tugevalt enam tõugata ei jõudnud ja jook oli kotist otsa saanud, sai B raja ratturite tuules natukene kergemalt liikuda. Mulle küll ei meenu, et oleksime mõnest tiimist mööda pannud, aga kuidagimoodi saime selle etapiga veel kohakese ettepoole.

Joonorienteerumine vahetusalast vanalinna oli nati teise kujuga, kui teistpidisel suunal ning ühes kohas tekkis kerge segadus. Mõõtkava polnud päris hoomatav ning kulus vist paar lisaminutit enne kui endas arusaamisele jõudsin. Punktid saime aga kätte ning keegi meist mööda ei tuhisenud.

Linnateatri hoovi piire, Patkuli trepid, Toompea, Harju mäe nõlv ning olimegi tagasi Vabaduse väljakul, kus meid ootas ees veel kolm lisaülesannet. Igaüks sai ühe katsumuse ning minu liisk langes ronimisseinale. Ma nüüd ei tea, kui palju võib SI vaheaegasid uskuda, aga neid aegu vaadates selgub, et meie tiimi tõukerattaja sai mööda kahest tiimist ning lõpetasime 16-nda ajaga. Kuna aga meie erinevalt mõnest teisest ei saanud ühtki trahvi, sai lõplikuks kohaks siiski 14, mis on hooajale meeldiv algus.

Ise jäin rahule, kuna suurt jama rajal ei teinud. Kokku ehk kogunes vigade arvelt 8-10 minuti jagu lisaaega.

Ja kui võistlus läbi, siis tegime uuesti väsinud näod pähe ja käisime kõik korra õhupadja peale hüppamas. See paistis ka teistel tiimidel läbihammustatud nipp olema.