neljapäev, aprill 18, 2013

Kaardinduse abivahend isetegijale

Iga jumala kord, kui ma hakkan kuskile loodusesse miskit brausimist tegema minema, tuleb kõigepealt kaartidega mässata. Kuskilt ei saa normaalset kaarti normaalses mõõdus ning tuleb kogu aeg lõigata-kleepida ning ropult aeg raisata.
Aitab.

Tegin ühe väikese skripti, mis tõmbab wms'ist Maaameti kaardipilte ning kleebib need siis vastavalt etteantavatele parameetritele kokku. Nii saab tekitada päris täpse kaardi päris suure ala kohta päris hea resoga. Kahepoolse A3 jagu 300DPI tihedusega pildimaterjali kokku saada pole enam mingi probleem. Limiidi sätib vaid masina jõudlus pilti renderdada ja interneti kiirus piltide sikutamisel.

 Kuna mul pole imagemagicut installitud ja ei viitsinud hakata seda väga torkima, siis üldpildi kättesaamiseks tuleb kasutada kavalust. Mina tarbin selleks Firefoxi pluginit Screengrab, mis teeb siis kogu veebilehest pildi.

Võibolla on kogu selle tegevuse jaoks mõni parem tööriist olemas, kuid mulle pole kahjuks ette sattunud. Nii mõnigi programm oskab WMS infot tõmmata ja kihina kaardile kuvada, kuid pildi kätte saamise või printimise puhul on alati hambad.
Edaspidi igaljuhul on minu kaartide ettevalmistamine palju lühemaajalisem ning saab rohkem aega kulutada trajektoori enda tuunimisele.

Kujundus on muidugi nagu on, aga nuppude tähendus võiks enamvähem loogiline olla.Ja mõõtkava temaatikast pole ma ennast veel läbi närinud. Kui viitsin, siis millagi uurin. Senimaani tuleb loovalt läheneda.
Kes soovib see proovib. Heade soovituste puhul võib teada anda.



 <html>
<head><title>wms kaardi kodu</title>
</head><body>
<?php
if(!isset($x)) $x = "553675";
if(!isset($y)) $y = "6580486";
if(!isset($xsize)) $xsize = "1000";
if(!isset($ysize)) $ysize = "1000";
if(!isset($tilex)) $tilex = "3";
if(!isset($tiley)) $tiley = "3";
if(!isset($pixels)) $pixels = "300";
if(!isset($layer)) $layer = "ALUSKAART";
if(!isset($grid)) $grid = "0";

$layers = array('ALUSKAART' => "pohi_vr2",
                'ORTO'=>"of10000",
        'MV-ALUSKAART' => 'pohi_mvr2');
$imgurl = "http://kaart.maaamet.ee/wms/alus?SERVICE=WMS&VERSION=1.1.1&REQUEST=GetMap&FORMAT=image/png&LAYERS=".
        $layers["$layer"]."&STYLES=&SRS=EPSG:3301";
$height = $pixels;
$width = $pixels;
$imgheight = "height=$height";
$imgwidth = "width=$width";

$zoomfactorx = $xsize;
$zoomfactory = $ysize;

if (isset($pan)) {
    if ($pan == 'left') $x-=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'right') $x+=$zoomfactorx;
    if ($pan == 'up') $y+=$zoomfactory;
    if ($pan == 'down') $y-=$zoomfactory;
}

if(isset($submit) && $submit == 'zoomout') {
    $xsize +=round($zoomfactorx/4);
    $ysize +=round($zoomfactory/4);
} else if(isset($submit) && $submit == 'zoomin') {
    $xsize -=round($zoomfactorx/4);
    $ysize -=round($zoomfactory/4);
}
$sx = $x-round(($tilex*$xsize)/2);
$sy = $y+round(($tiley*$ysize)/2)-$ysize;
for ($i=-1;$i>=-$tiley;$i--) {   //y
    for ($j=0;$j<$tilex;$j++) { // x
        $x1 = $sx+($j*$xsize);
        $y1 = $sy+$i*$ysize;
        $x2 = $x1+$xsize;
        $y2 = $y1+$ysize;
        $bbox = "bbox=$x1,$y1,$x2,$y2";
        $imgurl2 = $imgurl."&$imgheight&$imgwidth&$bbox";
        $images .= "<img  border=$grid margin=0 src=\"$imgurl2\" />";

    }
}
$divwidth = $width*$tilex+30;
$divheight = $height*$tiley+30;
?>
<form action="<?=$PHP_SELF?>" >

x<input type="text" name="x" value="<?=$x?>">
suurus<input type="text" name="xsize" value="<?=$xsize?>">
<br />y<input type="text" name="y" value="<?=$y?>">
suurus<input type="text" name="ysize" value="<?=$ysize?>">

<br /><input type="submit" name="submit" value="zoomin">
<input type="submit" name="submit" value="zoomout">

<div>
<input type="submit" name="pan" value="left">
<input type="submit" name="pan" value="up">
<input type="submit" name="pan" value="down">
<input type="submit" name="pan" value="right">
</div>

<select name="layer"><? print makeoption(array_keys($layers), false, $layer)?></select>
pilte <input type="text" size="2" name="tilex" value="<?=$tilex?>"> * <input type="text" size="2" name="tiley" value="<?=$tiley?>">
 pixleid (<2048) <input type="text" size="4" name="pixels" value="<?=$pixels?>">
Grid <input type="checkbox" name="grid" value="1" <? if($grid==1) echo "checked";?>>

<br /><input style="width:200;height:50;" type="submit" name="submit" value="uuenda">
</form>
<div style="border:2px;width:<?=$divwidth?>px;height:<?=$divheight?>px;" >
<?=$images?>
</div>

<?php
function makeoption($data, $keys, $sel='') {
        $result = '';
        if (is_array($data) && count($data) >0) {
                while (list($key, $val) = each($data)) {
                        if ($keys != true) $key = $val;
                        if ($key == $sel) $s = "selected";
                        else $s = '';
                        $result .= "<option value=\"$key\" $s>$val</option>\n";
                }
        }
        return $result;
}
?>
</body></html>



reede, aprill 05, 2013

Teletorni vallutamine

Lõppeks ometi olin sel ajal eestis, kui toimus Teletorni trepijooks. Panin nime kirja ning läksin kohale. Kaks päeva enne olin teinud jooksuotsa, mis sääred valutama pani ja ühe jala suur varvas tuikas, aga muud häda pold. Kuna nii pika trepi peal kogemus puudub, siis otsustasin alguses võtta rahulikult.

Kõigepealt, see teletorni trepp on vastik. Lühikesed jupid, kitsad käigud ja keeramised. Esimene vahekorrus (3) tuli nii kiirelt, et ei saanud arugi. Millegipärast võtsin seal siledal pinnal kah rahulikult ja ei jooksnud eriti.

3-13 korrustel sain kuskil poole peal enamvähem töötava sammutiheduse ja rütmi kätte, aga seda ei saanud kaua nautida, sest 13 tuli jälle vahekorrus, kus natikene horisontaalset pinda. Edasine oli ühtlane trepp, mis oleks võinud ka ühtlase sammuga minna, aga seekordseks takistuseks olid ettejääjad ehk siis aeglasemad eespool startijad, kellest sai mööduda vaid trepimademel ning sealgi tuli rütmi paus teha. Seda juhtus siis lausa kolmel korral.


Jama oli veel see ka, et tõustes ei teadnud, kui kaugel see finish on ehk siis kui palju peab veel jõudu säästma. Igaks juhuks ei julgenud väga pressida ning lõpus oli natikene poolik tunne. Jalad olid küll väsinud, aga mitte nii palju et oleks pidanud istuma või lamama. Ühesõnaga polnud tühi.

Küll aga oli järjekordselt vere maitse suus ja hingetoru vigane. See treppi mööda tulek kuivatab ikka kõik asjad seestpoolt nii ära, et lausa vastik. Paari päevaga ehk saab sellest üle, kui külmetust peale ei saa.

Kõik see kõlab nagu virisemine ja rahulolematus, aga tegelikult läks ikka hästi. Eelmise aasta tulemustega võrreldes on esimene ots oma aegasid nii 15-30 sekundi jagu parandanud. Osa tuleb sellest kindlasti ka kogemuse najalt, et mida oodata ja kuidas joosta.


Minu aeg tuli 5:54 mis üldkokkuvõttes 10-nes ja oma vanuseklassis M30 kolmas. Minu ette platseerus kaks jooksjat vaid 2 sekundilise eduga. Oma hinnagul oleks võimalik praeguse treenituse juures ehk 10 sekundit ajast maha võtta küll. Kas see ka tegelikult õnnestuks pole aga kahjuks võimalik testida.

Üldvõit tuli seekord aga lausa ajaga 5:14. Vot see on tase, milleni küündimiseks läheb kaua aega ja vaeva.

Tulemused
Ametlik Tallinna tõusujooksude sarja leht

kolmapäev, aprill 03, 2013

Kosmiline kiirgus ja luhtunud plaanid

Plaan oli minna esimese trammiga Midi peale. Sealt jalutada hüti poole ning vahepeal nii möödaminnes ronida ära "cascade de cosmiques". See selline lühike (200m) ja lihtne (III 5).
Ilm oli ilus. Päike paistis ja pilvi polnud ollagi. Tatsasime oma suurte kottidega vaikselt mäest alla ja võtsime rahulikult ja ilma kiirustamata asju kotist välja ning seadsime endid väikseks kirkadega jalutuskäiguks valmis.




Esimese julgetuse tegime kohta, kust enam ilma edasi ei tahtnud minna. Algus tundus lihtne, kivide vahel olev tihe lumi ja natike jääd. Selle lõigu võttis Allan. Alt vaadates paistis kõik bueno ja mõnus. Kui aga saabus aeg ise järgi ronima hakata selgus karm tõde. selles kitsas kaljupraos ulgus tuul. Ja kõik mis ta suutis üles keerutada keerutas ta üles. Või siis tegelikult alla ja siis üles ja siis jälle alla ehk mida kaugemale sai ronida, seda hullemaks läks keerutav lahtine lumetuisk. Baas oli ühe eendi all ning seal oli minu üles jõudmise hetkel veel enamvähem normaalne olla.


Kõik paistab veel ilus.
Et edasi ronida tuli ületada üks vähese jääga järsem lõik. Proovisin sellega hakkama saada. Peale natikest julgestusega eksperimenteerimist ja proovimist sain üles. Selle käigus aga olid suud-silmad teravat lumepudru täis. Nimelt tuli eendi pealt nägu välja pistes koheselt tuisk näkku ning nähtavus langes nulli. Prillid ei aidanud, sest need udutasid ja jäätusid momentaalselt. Ainuke võimalus oli piiluda prillide alt või pealt.

10m vahepala ning järgmine lõik oli peaaegu koopia juba läbitud eendi alt välja ronimisest. Ainult et jääd oli rohkem, järsu osa kõrgust oli rohkem, sõrmed olid rohkem külmunud ning otseloomulikult oli tuisk siin mitu korda hullem. Isegi eendi all olles polnud rahu. Igalt poolt pressis lund. Tegin vist 3 katset, aga ükski neist ei kandnud vilja. Otsisin laskumisaasa ja tulin alla tagasi.
Esimene köis. Foto: Allan Valge.

Laskumisel saime tunda, et vahepeal on tuul tüki maad hullemaks keeranud. Köied lendlesid siia-sinna ning silmad kinni oli parem laskuda kui silmad lahti. Isegi all kompsude juures oli juba paras purgaa. Õnneks polnud asjad veel tervenisti lume alla mattunud. Jalutuskäigu viimane paarsada meetrit hütini oli nagu lõik mingist arktilisest seiklusfilmist. Tugev tasakaalu häiriv tuul, tuisk, mis mattis valgesse uttu kõik vähegi kaugemal olevad objektid ning külmapakitsus kepist kinni hoidva käe sõrmedes. Hüti uksest sisse astudes oli mõnus pääsemise tunne.

Olime kogu kompleksi ainukesed külalised.

Sodi lendab. Seinal olev lumi
kirkat ei hoia. Võrdle
järgmise päeva pildiga.
Söömine, joomine, kaardimäng, aknast välja vaatamine. Ühesõnaga üks pikk ja sisukas munemine.

Järgmise päeva plaaniks sai võetud üks 500 meetrine jäine värk. Äratuskell kolmeks pirisema ning ise sooja magamiskoti sisse tukkuma. Kõigil südames suur lootus, et ilmajaam teab mis lubab ja homme on tõesti mõnus mõõduka tuulega ja vahelduva pilvitusega sademeteta ilm.

3:00 kuskil koliseb katuseplekk, midagi taob perioodiliselt vatu midagist muud. Seina taga undab ja viliseb nagu kiirelt üksteise vastu hõõrduvad õhuosakesed seda ikka teevad. Lükkame kella 2 tundi edasi ja katsume magada.

5:00 Mina vahet ei tee. Endiselt midagi koliseb, endiselt tormab ja pole mingit tunnet, et olukord muutuks.

7:00 no ei suuda enam magada. Kolin ja mühin on seina taga ikka veel vastikult vali. Kõige lähemaid kaljusid on juba vaikselt läbi lumetuisu näha, aga päevaplaanid on kindlasti untsus. Tuiame nati maja peal ringi joome teed ja mingi hetk võtame ka hommikusöögi asjad välja. Hommikune ilmateade ennustab homseks sama asja mis tänaseks ehk ilusat ilma ja mõõdukat tuult. Aknast välja vaadates sellesse aga suurt usku pole. Otsustame asjad pakkida ning vaikselt liftijaama poole tagasi vantsida. Ajusopi tagumistes käärudes elab väike lootus, et väljas on olukord parem ning vaatame mis eile pooleli jäänud marsuut endast kujutab.

Alumine järsk tuisune koht
Kosmikute raja all üles piiludes on tunne nagu seal valitseks tuulevaikus. Ei mingit tuisku ega üles-alla sahistavat pudi. Paneme laagri püsti ja vupsti ülespoole.



Seekord teame, kus jaamad ja julgestused, rasked ja kerged kohad. Allan võtab tuttava jupi, aga nati lühemalt. Mina võtan teise jupi ja teen jaama selle lõigu alla, kus eelmisel päeval pooleli jäi. Olukord on tuule suhtes parem, kuid midagi roosilist ikkagi pole.  Ühe erinevusena on mul nüüd suusaprillid näos ja see aitab nati nähtavusele kaasa. Altpoolt tundunud tuulevaikus on siin muundunud tugevalt tuntavaks mittetuulevaikuseks.

Foto: Allan Valge
Kolmas jupp ehk crux langeb mulle. Hakkan minema. Topin mõned puurid, võitlen tuisuga,panen jälle puuri, võitlen jälle tuisuga. Klikin teed tõkestava suure kaljurahnu  küljes oleva naela ja poen prakku.
Pragu on aga ebamugavalt kitsas, käed on külmad ning nii kui pea üle serva pistan ulub mingi asi mulle teravalt näkku. Pika mõtlemise ja asendi otsimise ja passimise peale lasen Allanil selle jupi ära teha. Järgi ronides selgub, et üle serva ronides kaob nähtavus peaaegu nulli, jalgadele pole siledal seinal erilist tuge ning kirkat pole kah käsikaudu kobades kuskile tugevalt lüüa. Baas pole aga kaugel, ning seal on natukene vaiksem ilm. Otsustame, et paneme hoolimata kehvast ilmast ning kitsast ajagraafikust edasi ning kui jääme trammist maha, siis jääme. Mis seal ikka.

Cruxile lähenemas. Foto: Allan Valge
Edasine kuluaar jaguneb kaheks, millest kõigepealt proovin vasakpoolset jäist. Jää on aga väga õhuke ja järsk ning julgestust(julgust) ei suuda tekitada. Valin parempoolse trajektoori, mis on kivine ja lumine, kuid siiski omamoodi järsk. Kõige hullem on see pidev tuisk. Isegi suusaprillid on tuulutusaukude kaudu seestpoolt lund täis. Mingi hetk lükkan asjad laubale ja proovin ilma. Valus ja ebamugav aga ma vähemalt näen midagi. Puurid tolgendavad asjatult vööl. Suuremad pähklid hakkavad vaikselt otsa saama ja pean järjest väiksemaid pragusid otsima hakkama. Julgestuste vahed venivad pikaks, kuid ka sein muutub laugemaks. Päästev hari saabub täpselt sel hetkel, kui köis otsa saab.

Allan pistab varsti näo tuisu sisse.
Kui teised üleval, on plaan küps. Kiirelt alla, kompsud kokku, kotid selga ja Midi jaama poole ajama. Laskumised lähevad peaaegu kõik libedalt, ainult esimesel pikkusel lähevad köied pusasse ning viimasel allatõmbamisel jääb köis kuskile kinni. Peale mõningast nõksutamist siiski tuleb lahti.

15:20 saame astuma hakata ning tempo tuleb kiire. Aga me oleme kärmed tüübid ning jõuame eelviimasele trammile.

Üle tüki aja sai midagi tehtud. See polnud küll mingi suur asi ega ülemäära keeruline, kuid ilmastikuolud muutsid olukorra meie jaoks piiripealseks. Kõike seda tunnet on soojas ja vaikses toas arvuti taga istudes raske edasi anda, kuid vähemalt natukeseks ajaks jääb endale meelde.

Ronisime 3:10, Laskusime 0:50 ja sprint liftijaamani kestis 0:45.




teisipäev, aprill 02, 2013

Suuskadega mune korjamas

Seekordne kevad on kuidagi salamisi ligi hiilinud ning märtsijänese saabudes oli igal pool alles paks ja särav valge lumi. Otseloomulikult paneb selline asi mõtted liikuma ning paar päeva laagerdunud tuli asi teoks teha.

Orto variant. Kes tahab, siis
kaardi variant ja parem reso on kah saadaval
Sokutasin maastikule 15 punkti mida siis vabalt valitud järjekorras ja koguses võis külastada. Kõik oli kenasti suuskadega läbitav ning ajaline piirang 4 tundi tundus igati piisav olevat.

Eelmisel õhtul pimedas punkte metsa viies selgus, et ühe punkti objekti pole enam looduses enam olemas, seega järgi jäi 14. Ülejäänud said kenasti paika. Läbisõidu aeg kinnitas enamvähem planeeringu sobivust ajakavaga.

Starti laekus rahvas aeglaselt nagu alati ning rajale pääs lükkus sujuvalt kolmveerand tunnikest edasi. Kui aga liikuma saadi, siis vajusid kõik erinevates suundades laiali nagu peabki olema. Täisraja tegemiseks polnud palju variante. Üldjuhul joonistus nii kaardil kui maastikul välja ring. Ainuke küsimus, kas päri või vastupäeva. Kuna aga kõik polnud kaardiga sina peal, siis oli tegelikult rohkem valikuid.

Väga sula ei olnud, aga nii mõneski kohas oli pealmine kiht päris tatine ning pehme. Vanad jäljed olid suures osas lamedaks sulanud, kuid näitasid siiski suuna kätte. Üldmuljena tundub, et jäädi rahule, kuid ise näen raja planeerimise suhtes mõningaid puudujääke. Just nooremate osalejate kaasamise ja rajavalikute vähesuse osas. Seda siis proovime tulevikus parandada.

Enamus rajast on juba ära koristatud, kuid soovi korral on võimalik huvilistel omapäi metsa uitama minna. Lumi on ilmselt hetkel veel piisavalt heas seisukorras, aga karta on, et ega seda kauaks ei ole. Ahjaa, nr 11 punkt on jama, sest seda torni ma metsast enam ei leidnud. Ilmselt on millalgi lähiminevikus kuusakoskisse viidud. 2010 aasta orienteerumiskaardil igaljuhul oli veel olemas. Ja kui punktist(7, 9, 13, 14, 15) jänese leiate, siis tooge metsast ära ja andke mulle teada, et kust koristatud on. Jääb mul vähem koristajat mängida.

Ja loomulikult on igasugune tagasiside planeeringu osas teretulnud.

teisipäev, märts 26, 2013

Keklinna kant

Tallinna kesklinnale kõige lähem ronitud jääliin asetseb nüüd kesklinnale tunduvalt lähemal. Tegemist on ilmselt kohaga mida enamus Tallinnlastest on talviti silmanud. Meie lähenemine võttis 5 minutit, ainult et polnud vist päris seaduslik. Saaks aga ka otse autost seinale hüpata.

Kaugemalt vaadates on see pikem ja püstisem ja mõnusam kui tegelikult. Seekord läks 3 puuri, aga oleks võinud ka ühega. No kahega saab juba päris julgelt ronida. Aga kuna algselt oli plaan kolm panna, siis panin kolm. Jää on piisavalt paks ja üleval on baasi jaoks miljon sobilikku objekti.

Teistele seda trassi ei soovita, sest loodetud kick jäi olemata. Ronida saab, aga kui, siis väga ettevaatlikult, et autoteele jää- ja muid tükke ei pudista. Püsib praeguste ilmaolude puhul ilmselt veel nädal-poolteist

teisipäev, märts 19, 2013

Stomatoloogiline värk

Esimene tramm mis meid Aguille du Plan peale viis läks 8:30.
Liginemine. Siin veel mingid jäljed ja "lauge" nõlv.
Sealt kulus umbes 20 minutit et jõuda majakeseni. Panime oma kompsud põrandale maha ning see osa seltskonnast, kes pole mägedega sina peal läks skautima. Eesmärk oli vaadata, kuidas hingamine on, kuidas marsuudi juurde jõuda ning kui kaua selleks aega kulub. Heal juhul oleks tahtnud ka väheke ronida. Või noh oli mõte, et roniks äkki paar esimest pitchi sissejuhtauseks ära. Kui väga hästi oleks läinud, siis järgmiseks päevaks oleks olnud ka muid raskemaid variante võtta.

Marsuudi algust tähistav lõhe.
Tegelikult aga rajasime lume sisse teed. Alguses lihtsamini tallutud jälgi otsides, hiljem juba ise rada trampides. Kõrgust muudkui kogunes, aga marsuudi algus ei tulnud ikka lähemale. Enne lõppu tuli ette liustikupragu, kust õnnekombel oli kitsuke sild üle. Testisime siis selle vastupidavuse kah ära, et järgmisel päeval oleks lihtsam. Kogu trall ülesjõudmisel kulutas 4,5 tundi. Ega me väga ei kiirustanud, kuid pikalt passimist kah ei olnud. Kõrgusmeetreid kogunes selle lihtsa skautimise peale 700.

Saabas oli lund täis ja läbimärg,
aga kuivas silmnähtavalt.
Alla minek oli see-eest kiire. 1:30 liikumisele ja 10min veel vahepeal liftijaama peldikus käimist ja kätekuivatusaparaadiga kinnaste tuulutamist.  Ronimisliigutusi sel päeval ei teinud. Õhtu möödus plaanide pidamise, asjade kuivatamise, lume sulatamise ja tee joomise tähe all.
Järgmise päeva plaaniks jäi teha üks tagasihoidlik marsuut nimega "Le Fil a Plomb" III 4+ 700m

Kosutav uni.

Äratus hommikul kell 4:00. Sabistasime mis me sabistasime, aga saime ükskord 5:40 liikuma. Siit siis kulus 40 minutit rohkem kui planeeritud. Kui eelmisel päeval sai suurt tööd tehtud ja kogu raja ulatuses jäljed ette trambitud, siis öösel oli tuul oma töö teinud ning jäljed olid kõik kadunud. Kogu töö tuli teha uuesti ning nüüd isegi pikemalt. Õnneks olime kolmekesi ja vahetustega trampimine vähendas liginemise aega drastiliselt. Lõhe juures olime seekord ajaga 2:20.


Alustuseks köies liikumine mööda järsku lumenõlva, kui jõudsin pisikese jääjupini, siis võtsin kotist puurid välja ja läksin simuna edasi. Eesmärk oli jõuda järsu jääosa algusse, kuid seal ei leidnud kuidagi head baasi  kohta, kuhu kivikraamiga julgestus tekitada. Seega sai hädapärast julgestada ühe puuri pealt, kuni lisavahendid kohale jõudsid. See jupp oli hinnanguliselt 5 köiepikkust ning  julgestusele kulus 1 friend, üks nael, ja 6 puuri.

Järgmine jupp jäi Allanile. Alguses jäine, kehvalt julgestatav diagonaal, siis kivine ja lumine diagonaal teisele poole. Baas oli paar naela praos.

Järgmine lõik Peterile. Alguses 5m jääd, siis suur lumenõlv, kus keskel julgestuseks üks suur kivirahnu välja kaevamine. Lõpus baasini jõudmiseks paarkümmend meetrit simu. Viimased 10 sellest jää peal. Baasiks suur köiepusa kaljurünka all.

Edasine oli kogu marsuudi crux, mis jäi mulle. Järsk jää, mis algas suht jäävaeselt.Peale jaamast pandud pähklit läks tükk aega kassidga kivi kraapimist  ja õhukese jää toksimist, kui ükskord mingi puuri paika sain. Esimesed puurid said tervenisti jää sisse, aga jää oli selline külm, rabe ja kalju küljest lahti. lisaks oli igal pool horisontaalseid pragusid, mis kukkumisel oleks suure tõenäosusega tähendanud välja tulevat puuri.

Kui ma "korraliku" jääni jõudsin, siis selgus, et see pole piisavalt paks ning 13-ne puur jäi veel 3 senti välja. Paremat aga polnud kuskilt võtta ja nii neid tuli vähemalt kolm tükki järjest. Lõpuks paarkümmend meetrit kõrgemal sai ka midagi kindlamat seina ning nati tuli kindlust tagasi. Edasine polnud väga hull. lihtsalt pidi puure kokku hoidma ja kuidagi diagonaalis paremale ronima. Üle nuki ja sealt paistiski järgmine jaam.

Jaam peale cruxi.
Panin ennast valmis, et nüüd on minukord julgestada, kuid asjaolude sunnil tuli jälle puurid haarata ja minna. See jupp polnud keeruline, kuid vastupidiselt eeldatule täiesti jääs. kaljuvahendeid polnud kuskile panna ning lõpp läks jälle puuride kokku hoidmiseks. Sääred olid pikast esikihvade peal seismisest/ronimisest väsinud ja jupp aega läks lihtsalt jalgade puhkamisele. Ühes kohas oli isegi valik, kas vasakult mööda lihtsat jääd, aga kogu aeg esikihvadel või paremalt rahnu tagant vähe keerukamalt, aga kohaga, kus sai täistalla peal seista. Valisin teise variandi. Lisaks ronisin seekord ka pikalt välja ning lõpus tegin baasi kuskile jääle. Kui teised üles jõudsid vaatasime kella ning otsustasime ronida järgmise baasini ning sealt alla tagasi laskuda. Olime seinal olnud juba üle seitsme tunni.
Vaade kõrgeimast punktist ülespoole.
Peale 10m jääd vaid laugem lumenõlv.

Laskuma hakkasime 16:00 Alguses mitte nii ludinal, aga 7 köit hiljem olime jää osast all ning veel 4 köiepikkuse jagu lumenõlval vaheduvat julgestust tehes olime turvaliselt üle liustikulõhe. Üldiselt sai laskumistel kasutada olemasolevaid laskumisaasasid, kuid ühel jupil tuli ka enda varudest üks nael mäkke jätta. Kell oli alla jõudes 19:15 ning oli juba päris hämar. Kuskil naabermarsuudil meist ülevalpool tegelesid laskumisega ka mingid pratslased, kuid nad jäid hiljaks ning ilmselt öö peale. Nende lampi oli kergelt seinal näha veel tund hiljem, kui hakkasime juba liftijaamani jõudma.

kollased tõusujaamad,
punased laskumisjaamad
Pimedas muideks on kõik teistmoodi. Meie hommikused jäljed oli tuul siledaks lükanud ning hütt oli hoopis teise künka taga, kust meie seda otsisime. Peale pisukest tiirutamist aga jõudsime kenasti katuse alla ning päeva võis lõppenuks lugeda.



Uksest-ukseni 15 tundi. Sellest 8 köies ronimist ja 3:15 laskumist. Tõusu tuli lisaks liginemisele (700) veel 400 meetrit. Marsuuti me ära ei teinud, sest oleme aeglased ja nõrgad. Oleks ju saanud veel varem tõusta ja sättimisele vähem aega kulutada, aga tegelikult peab kiiremini ronima. Sääred peavad olema terasest ning alatine baasides sahmerdamine tuleb ära jätta.

Mugavustega magamistuba
Tagasi vaadates jõudsime me ronida nati rohkem, kui 2/3 rajast, kuid edasine oli suures osas vaid mööda lumenõlva üles minemine. Tehniliselt lihtne, kuid väsitav ning julgestuse panemise koha pealt ilmselt problemaatiline. Hinnanguliselt oleks see võtnud 2-4 tundi, kuid seda ei tea kunagi ette. Alla pöördumise otsus oli meie seisukorras igati õige.

reede, märts 08, 2013

Kus see lahendus siin on?

Offroad approach. Pilt: Allan Valge
Chamonix jääronimisreisi fookus pidi suures joones olema midagi muud, kui varasematel reisidel. Rohkem mägedes ja vähem koskedel, kuid sissejuhautuseks ja tunde tekitamiseks tuli kuskil natukene kirkat viibutada.

Valisime selleks kohaks lähedase Le Chapeau piirkonna ning sealt hulgast raamatu järgi "La Solution" II 4 250m.  Gaidbuuk oli meil prantsuskeelne ning telefonis paikneva OCR programmi ja googeltranslatori abiga saime teada, et lähenemine on ee.. mitte kõige arusaadavam. Ühesõnaga võtsime kotid ja hakkasime astuma.

Vasakul "La Solution", paremal "Pourquoi bas".
Pilt: Allan Valge
Le Lavancherist ülespoole, siltide järgi, kuni kuskilt nuki pealt nägime, et mingid jääkosed on meist jupi maad allpool ning kuskil kanjonis. Selle peale tegime väikese tagasimineku ning võtsime harutee. Rajake lõppes vaateplatsil, kust oli küll koskesid näha, aga need polnud õiged kosed ning nende juurde alla ei olnudki niisama lihtne pääseda. Valik, kas tagasi vantsimine või seiklus offroadis sai tavapärase vastuse.

La Solution Algus. Pilt: Allan Valge
Panime mööda osaliselt jäätunud ojasängi ülespoole. Alguses niisama, siis kassidega ja kui juba väga järsuks ja kaljuseks läks, siis ka ühe köiepikkuse seotuna. Nimetame seda siinkohal M4 köiepikkuseks. Väga hea sissejuhatus kalju peal julgestuspunktide leidmisele ning mitte jää peal ronimisele.  Lõpuks jõudsime planeeritult sellesama raja peale tagasi, kust mõni aeg tagasi alla keeranud olime.

Nüüd tampisime nii kaugele, kui rada viis ehk siis "Mer du Glace" vaateplatsini mis asus vist seal 1650m või midagi sellist. Päike paistis lumi sillerdas, vaade oli super -- mida aga ei paistnud olid jääkosed. Aega õnneks veel oli ning võtsime ette lumise laskumise mööda mäenõlva. Alguses laugem, siis järsem ja lõpuks kui tuge pakkuvad puud ära kadusid, sai ka kaks köiega laskumist tehtud. Tulemusena avastasime endid täpselt sealt, kuhu tahtsime jõuda.

Tegelikult polnud kosk 250m ja 4-ne raskus oli ainult alguses, kuid vähemalt saime jääd toksida. Ronimine ise lihtne. Isegi jaam oli poldituna kalju küljes olemas. Suts ja olimegi jälle üleval, kust tuli vaid tagasi alla bussile vantsida.

Mis ma oskan öelda? Pikem lihtsamapoolne värk väljamaa piirkonnas on ikka parem kui lühike raske kodumaal. Aga see oli alles esimene päev ning kohekohe oli lootust jõuda minu jaoks veel käimata radadele. Juba järgmisel hommikul võtsime suuna kõrgustesse.