neljapäev, märts 12, 2009

3. Pikad linad ja pingviinide paraad

Oi see vaidlus oli tuline. Miskell siis ikkagi peab tõusma, et õigeks ajaks mäkke(tippu) jõuda. Alguses paistis kaks leeri, mis hiljem sujuvalt üheks koondus. Tulemusena oli kell 1:00 äratus ja 2:00 panime autole hääled sisse. Plaan aga oli jõuda päikesetõusuks Gaustatoppeni tippu ning seal mõned ilusad pildid teha.
Nagu ikka heade plaanidega, läks seegi suhteliselt omasoodu. Parklast üles harja peale jõudsime suure varuga, aga ilm oli hoolimata ennustusest meie vastane ning kuhjas pilved täpselt selle koha peale, kus tavaliselt peaks sinine taevas ja päike olema. Seda hoolimata sellest, et mäkke tõustes olid tähed kenasti näha.
Nagu ikka puhus seal üleval räige tuul, mis natukenegi mittehoolika olemise peale aluspüksid lund täis tuiskas. Õnneks polnud kellelgi meist labidat meenutavat asja kaasas ja nii me saime oma väikeste kätega lumekoobast ehitada, kus natukenegi tuulevarju saada. Sooja teed ja kisselli ju teadupärast tuule käes ei rüübata.
Harja peal tipuni ja tagasi kõndimine oli fun. Või siis oleks kõigile fun olnud, kui tuul oleks vähe ühtlasemalt puhunud ja seal serva all oleks kivirahnude asemel pehme lumi olnud. See-eest oli tore ees liikuvat köiskonda vaadata, kui tuul keerutas kord ühelt ja teiselt poolt ning kogu köiskond oli käpuli maas (peale ühe, kes ei julgenud põlvi maha panna ja tagumikku upakil hoidis). Muidu oli liikumine selline aeglane ja rivis nagu pingviinide paraadil ikka.
Nüüdseks,kui päike juba kõrgemal hajusid ka pilved justkui näitamaks, et tegelikult on siin taga see sinine täevas ja päike ikka olemas.

Tagasi alla sai jällegi väga lihtsalt ja kiirelt. Perse maas ja kirka piduriks käes tuli 9 inimkelku selle aasta pikima vastlaliuga mäest alla. Ma juba hirmuga mõtlen, et kuhu ma küll kõik need pikad linad sügisel panen. Vabariigi aastapäeva puhul aga ei viitsinud keegi enam minuga sel päeval ronima tulla ja selle asemel sai niisama läheduses ringi tatsatud ning õhtul "väike" tervitusnaps võetud. Hoolimata varajasest äratusest oli hiliste tundideni putkas elu sees, mis vaikselt hääbus, kui seltskond turaka reeglite suhtes kokkuleppele ei jõudnud.

*enda kaamera jätsin muidugi putkasse sooja, seetõttu laenasin kaasvõitlejate klõpse.

Kommentaare ei ole: